Kätlin Konstabel: nutihullust suruvad vanemad lastele ise agaralt peale

Kätlin Konstabel

FOTO: Erakogu

Uuemad uuringutulemused panevad küsima, kas liigne nutiseadmetes askeldamine vähendab lapse arukust või arukamad lapsed veedavad ekraani ees vähem aega. Täiskasvanud aga peaksid tõsiselt mõtlema, milline on nende roll laste nutitegevuse juures ja kuidas nad on ise eeskujuks.

Mõni päev tagasi ilmus teadusajakirjas Lancet artikkel sellest, kuidas lapsed järgivad neile tervise ja arengu mõttes kasulikuks peetud käitumisoovitusi ning kuidas on see seotud nende kognitiivsete võimetega, lihtsamalt öeldes arukusega.

Ses väga laiapõhjalises ja jätkuvas uuringus on seni osalenud USA eri piirkondades 4500 last vanuses 8–11 aastat.

Artiklis toodi välja murelik trend, et soovita lastele mida tahes, kasu sellest eriti pole (vaid pooled osalenuist magasid vajaliku koguse tunde täis, vähem kui viiendik liikus soovitataval määral), ent enim sai tähelepanu leid, et soovitatud kahest meelelahutuseks mõeldud ekraaniaja tunnist päevas pidas kinni vaid 37 protsenti osalenud lastest. Veel tõsisem järeldus on aga see, et need lapsed, kelle ekraaniaeg mahtus soovitatud kahe tunni sisse, olid nuputamisülesande lahendamisel palju paremad.

Tõsi, autorid rõhutavad, et see on korrelatiivne uuring, ei saa otse öelda, kas suurem vaba aja ekraanikasutus teeb rumalamaks või on arukamad lapsed lihtsalt vähem ekraani ees. Olgu kuidas on – tõsiselt peaks sellesse suhtuma ikka.

Sedalaadi uuringutulemusi lugedes mõtlen aga alati, miks küll ei uurita vanemaid nende tulemuste taga.

Vaimusilmas kujutlen, kuidas lapsevanem loeb sellist teadusuudist ja läheb siis järeltulijaga tõsist vestlust pidama. Teate küll, millised need on. Paremad stiilis «isegi teadlased on leidnud, et liiga palju telefonis mängimine mõjub halvasti», halvemad «tahad päris napakas olla, jah?».

Miks mul lapsevanemana päriselt on vaja mähkmes titale tahvel või nutitelefon nina ette anda? Mis takistab mul mängimast temaga ise, täiesti digivabalt?

Olgu üks või teine, vastutus pannakse lapsele ja peeglisse ei vaadata. Asi pole ainult lapsevanemates, vaid meis, lapsi ümbritsevates ja neile eeskuju andvates ning reegleid seadvates täiskasvanutes, laiemalt.

Me kas võtame kogu seda nutiilma liiga kergelt (tehnoloogia on hea, alati ja igal pool, igaks otstarbeks) või oleme paranoiast haaratud ja räägime, et mida iganes telefonis või arvutis teed, see on sama hull kui heroiin. Teadliku, mõtestatud lähenemise asemel valitseb must-valge ja impulsiivne ning kui asjad on halvasti, süüdistavad täiskasvanud ikka last.

Kõik teavad, kuidas tekib koju esimene lapsele antav nutiseade – vanemad ostavad. Variatsioonid muidugi on: vanavanemate käsi võib mängus olla või «anonüümne» jõuluvana. Lapse kätte annavad vidina aga vanemad alati ise. Annavad juba siis, kui laps ise ei oska veel vidina soovimist sõnastadagi. Paari aasta tagune Elyna Nevski ja Andra Siibaku uuring Eestis näitas, et pooled vanemad, kel kodus kuni kolmeaastane laps, võimaldavad tal nutiseadmega mängida.

Muu maailma tulemused osutavad sama trendi. USAs on alla kaheaastased keskmiselt tunnikese ikka ekraani ees, Inglismaal aga kasutab neljandik alla kolmeaastastest tahvelarvutiga peredes mainitud seadet pidevalt.

Samal ajal aga teatavad lastega töötavate spetsialistide ühendused eri riikides ja laste netiteemadele keskendunud vaimse tervise spetsialistid eraldi, et alla paariaastased ei peaks üldse ekraani juurde pääsema – kui, siis vaid vanemaga pilte vaatama või videokõnet tegema –, sest selles vanuses on tähtis päriselt puudutada, liigutada, lapse motoorikat, meeli ja kõnet arendada.

Vaat et kõige tähtsam on, et pisikestel tekiks kõige olulisemate täiskasvanutega turvaline kiindumussuhe: teadmine ja kogemus, et keegi on olemas ja reageerib su vajadustele ja kellele saab loota. Kiindumussuhe paneb aluse sellele, kuidas laps õpib iseendaga toime tulema, kuidas üldse maailmasse ja teistesse inimestesse suhtub. Kui pisikese esimesed kogemused vanematega on sellised, et nood on ise pidevalt telefonis ja et telefonist kostev piiks võib vanema füüsiliselt või mõtteid pidi lapsega tegelemiselt eemale viia, võtab laps ellu kaasa teadmise, et tema ei loe, miski muu on emale-isale alati tähtsam – turvatunnet ei teki.

Ei, vanemad ei mõtle ega plaani halvasti. Enamasti lihtsalt napib teadmisi laste vajaduste ja arengu kohta. Heal juhul teatakse, mis vanuses laps peaks oskama kõndida ja rääkida.

Kui laps jõuab vanusesse, kus spetsialistid rõhutavad, et ekraaniaja märksõna olgu kvaliteet ning ka vanemate kursisolek, mida laps nutiseadmes teeb, pole olukord kuigivõrd parem. Palju siis vanemad tegelikult otsivad ja teavad lastele soovitada päriselt arendavaid rakendusi, propageerivad nn positiivset internetikasutust ja on ka ise eeskujuks nii, et infotehnoloogia võimalused tõesti parimal võimalikul viisil toetaksid mitte lihtsalt lapsukese hetkelist heaolu, vaid pikki sihte tema tubliks ja õnnelikuks, igatpidi hästi toimetulevaks inimeseks kujunemisel?

Paraku on reaalsus tihtipeale ikkagi see, et lapsele antakse nutiseade kätte, laps ise – või väiksemate puhul vanem – otsib kuidagi üles kõige popima või kõige kergemini leitava rakenduse ja kõik. Laps näib rahul (kuni mängus läheb hästi) ja ei tüüta (laseb vanemal rahulikult oma nutiseadmes olla). Enese rahustuseks öeldakse, et nii saab laps osa üleilmsest noortekultuurist, õpib inglise keelt, arvutiteta tänapäeval ei saa ja et koolides ju räägitakse ka digipädevusest.

Jah, vahel läheb natuke tüütuks, kui laps keeldub söömast ekraanita nina ees, aga mis ikka, mõeldakse: läbi aegade on ju olnud vaja lapsi kavalusega sööma saada.

Kui väidame, olgu vanema või õpetajana, et last koolis vahetunni ajal või kodus keelata või piirata pole mõtet, nagunii ei toimi, siis õigupoolest me tunnistame ju enda abitust või – hullemal juhul – soovimatust natukegi keerulise kasvatusprobleemiga toime tulla.

Aga ühel hetkel jõuab vanemateni teadmine, et lapse nutikasutus on üle piiri läinud, ja nad sattuvad paanikasse. Ja vaatavad kurjalt lapse poole, mitte ei analüüsi enda digikäitumist ja vanemlusoskusi, rolli lapse suunajana. On tähelepanuväärne, et enamasti peab see signaal olema väliskeskkonnast (enamasti koolist või huviringist) pärit.

Kui laps kodus pidevalt valetab ja nutiasjus sõna ei kuula, vanemate raha kulub telefoni vahendusel ja neile teadmata mänguedu ostmisele, lapse tähelepanu kodus on kehvavõitu ja tujud nutikasutuse tõttu hullemad Ameerika mägedest, siis kurjalt vaatamisest ei piisa.

Teade koolist või kehv hinne tunnistusel on kriitilisem kui teinekord aastaid kestev harjumus, et lapse arvutisoleku ajal lähevad vanemad kodust ära, sest lapse vihahood sellest, kui mängus kehvasti läheb või kui vanem segada julgeb, on nii äärmuslikud.

Alati, kui kurdame oma lapse või noorsoo nutihulluse üle, tuleb meil, täiskasvanutel, tegelikult laste siunamise asemel tõsiselt endale otsa vaadata ja karme küsimusi küsida. Miks mul lapsevanemana päriselt on vaja mähkmes titale tahvel või nutitelefon nina ette anda? Mis takistab mul mängimast temaga ise, täiesti digivabalt? Me ju ei arva, et alles lalisev lapsuke omandab nii parima inglise keele, saab tulevikus koolis ja elus kaaslastega võrreldes tohutu konkurentsieelise.

Miks me ise ei suuda endid väikesest neljakandilisest vidinast lahti rebida ja piirdume seal kõigi täiskasvanutelegi targemaks saamist pakkuvate võimaluste asemel ikka paari sisseharjunud tegevusega?

Hädaldame laste nutisuhtluse ja ropendamise pärast, aga kas märkame oma impulsiivsust, kui tööajal sotsiaalmeedias või mõnes kommentaariruumis end ütlemata vabalt väljendame? Kui väidame, olgu vanema või õpetajana, et last koolis vahetunnis või kodus keelata või piirata pole mõtet, nagunii ei toimi, siis õigupoolest tunnistame ju enda abitust või – hullemal juhul – soovimatust natukegi keerulise kasvatusprobleemiga toime tulla. Samale, teinekord ju päris mugavale täiskasvanu abitustundele viitavad uskumused, et laps peaks ikka ise suutma enda käitumist kontrollida, kasulikke netitegevusi ja toredaid kübertuttavaid valida.

Kõvasti abi oleks juba justkui kõige lihtsamatest asjadest: saada päriselt teadlikuks sellest, et täiskasvanutena tõesti vastutame lapse heaolu ja arengu eest, ning hakata lastega siis kogu sellest nutiilmast normaalselt, tõelist kontakti otsides ja huvi tundes rääkima.

Tagasi üles