Eesti-iiri mängus saavad punkti mõlemad

Lõpuaplaus tõi publiku ette Markus Luige (paremalt), Riho Kütsari, Ott Sepa ja Maarja Miti kõrvale lavastaja Tanel Jonase. Foto: Kristjan Teedema

Reede õhtul Sadamateatris esietendunud «Kadunud käsi» mõjub igas mõttes värskendavalt, paras ports nii eestlastele kui ka iirlastele omast musta huumorit on täpselt õigel kohal.

Eesti teatri lemmikiirlase Martin McDonagh’ värskeim näidend on nagu Monty Pythoni lendava tsirkuse stsenaarium. Ausat absurdsust ja musta huumorit on mõlemas omajagu, jaburus jaburuse järel balansseerib hea ja halva maitse piiril, alati ikka hea poole jäädes.

Tanel Jonasel on lavastajana korda läinud õigeid noote tabada. Lavastuses ei ole üleliigset, ei ole üritatud pressida välja kahe vaatuse ja kolme tunni pikkust lavahiiglast. On lihtsalt üks vaatus, ühtekokku peaaegu tund ja 45 minutit puhast naudingut muhedast loost ja headest näitlejatöödest.

Lihtsalt põnev

Lugu on iseenesest lihtne. Karmi olekuga mees Carmi­chael (Riho Kütsar) kaotas lapsepõlves vasaku käe ning on järgnevad 27 aastat kulutanud ihuliikme otsimisele.

Ta on liikunud ühe käsi koguva mehe juurest järgmise seesuguseni. Ühel õhtul jõuab ta väikeses Ameerika linnakeses hotelli, kus hakkabki lahti hargnema lavatükk. «Päris huvitav, mis edasi saab, eks?» võib küsida nii, nagu Ott Sepa mängitud retseptsioonipoiss Mervyn mitu korda küsib.

Edasi saab see, et läheb huvitavaks. Asjasse on segatud kanepiga kaubitsev paarike (Markus Luik ja Maarja Mitt), kes pakub Carmichaelile väidetavalt tema enda kätt müüa. Mängu tulevad ka ühekäelise mehe rassistlik ema Angela ja igasugused ahvid.

Väikeses hotellitoas, kus alguses pole midagi peale voodi, lambi, telefoni ja ühe suvalise maali, juhtub tõesti palju. Esietendusel panid mõned ootamatud pöörded mitmeidki vaatajaid publiku seas ehmatusest kiljatama. Samas oli kuulda naerupahvakuid – mis seal salata, turtsatasin ka ise enam kui ühe korra naerma.

Muidugi pole «Kadunud käsi» puhas komöödia. Üks USA lavastaja on iseloomustanud seda kui midagi, mis on «must nagu patt, söövitav nagu väävelhape ning lustlik nagu elu põrgukatlas». Üsna nii ongi.
Kavalehel tänab lavastaja näitlejaid sõnadega «jube mõnus on koos tegutseda inimestega, kelle peale võib kindel olla». Hea trupitunnetus jõuab ka publikuni, nauditavad on kõik stseenid, kus laval on korraga mitu näitlejat.

Must Luik ja sõbrad

Markus Luik teeb ühe oma seni parimatest rollidest Vanemuise teatris. Tema must mees Toby pakub vilavate silmavalgete, heleroosa närviliselt huuli limpsava keele ja ideedega mõnusaid kontraste nii visuaalselt kui ka mänguliselt.

Maarja Miti Marilyniga klapivad nad laval suurepäraselt, seda nii teineteise peale karjudes ja igas võimalikus suunas jalanõusid ja muud käepärast loopides kui ka ühise rindena kellegi kolmandaga suheldes. Mitt võib korraga olla veenev veidi juhmakas tüdruksõber ja kiirelt mõtlev meelitaja.

Ott Sepa mängitud Mervy­nit saab kirjeldada kui süüdimatut poissi, kes võib eluohtlikus olukorras minutite viisi suust välja ajada kõige jaburamat ja kohatumat teksti. Iga teise viiks selline käitumine kohe surma, Sepa mängitud Mer­vynis on aga midagi, mis korraga vihastab, ajab segadusse ja paneb heldides muigama.

Tundub, et suuremalt jaolt ongi lavastus üles ehitatud nooremate näitlejate mängule. Seda aga hetkeni, mil Kütsari tegelane naaseb ja peab maha telefonikõne emaga, mis on ilmselt lavastuse suurim pärl.

«Kadunud käsi» on üks neid harvu lavastusi, mis haarab vaatajad juba esimestel minutitel enda nõidusesse ega lase tükk aega lahti. Tõsi, väikesed lapsed ja vanavanemad seda ilmselt vaatama ei passiks, sest laval ropendatakse palju.

Pauku tehakse ka ja vahepeal võid tabada ennast ninaga igaks juhuks õhku nuhutamas, ega kuskil bensiinilõhna pole. On hetki, kus peaks olema õudne, aga ei ole, hoopis põnev on.
Ja nüüd tuleb see põhiline välja öelda.

Jumal tänatud, lõpuks ometi on Vanemuise draamatrupi mängukavas lavastus, mida võib hea meelega ka teist ja kolmandat korda piinlikkust tundmata vaatama minna.

Merilyn Merisalu (25) õpib Tartu Ülikooli magistriõppes teatriteadust. Artikleid on ta avaldanud Pärnu Postimehes, Eesti Päevalehes, Tartu Ekspressis, Eesti Üliõpilaslehes, ajakirjas UT jm.

Esietendus
• Martin McDonagh’ «Kadunud käsi» esietendus 18. novembril Sadamateatris.
• Näidendi on tõlkinud eesti keelde Laur Lomper ja lavastanud Tanel Jonas.
• Kunstnik Riina Degtjarenko, valguskujundaja Siim Allas.
• Osades Riho Kütsar, Ott Sepp, Maarja Mitt ja Markus Luik.