Krista Aru: hea elu ei ole veel hästi elatud elu

Riigikogu liige Krista Aru. Foto: Margus Ansu

Mida suuremal hulgal inimestel  on võimalus riigikogu töös kaasa lüüa, seda terviklikum ja tugevam on kogu ühiskond. Paraku paljud, kes kord riigikokku valitud, ihkavad tagasi saada, sest see on kindel, tähtis ja mugav töökoht. 

Osutudes aastal 2015 valituks ja tulnud tööle riigikogusse, poleks ma kuidagi osanud arvata, et näen siin nii palju erinevaid asju, et õpin nii palju uut inimeste, riigi ja iseenda kohta. See on olnud väga huvitav aeg ja kogemus, millega ei saagi midagi muud võrrelda, sest see ongi üks ja ainus: kuuluda Eesti kõige tähtsamasse kogusse ja töötada Toompea lossis.

Ma arvan, et mida suuremal hulgal inimestel selline võimalus on, seda terviklikum ja tugevam on kogu ühiskond. See, et paljud inimesed, kes kord on riigikokku valitud, tahavad siia ikka ja jälle tagasi saada, on inimlikult mõistetav, sest see on kindel, tähtis ja mugav töökoht. Ja arusaamine, et just sina oled see väljavalitu, on kerge muutuma hoiakuks, et sa peadki see väljavalitu olema.

Ühiskondlikus plaanis tähendab see aga kaotust, sest inimene, kes oma olemuselt on laisk, leiab ka siin ikka ja alati võimaluse, kuidas võimalikult vähe teha ja samas võimalikult palju kasu saada. Sellisest hoiakust ja suhtumisest pole kasu kellelegi, ei inimesele ega teistele. Hea elu ei ole seesama, mis hästi elatud elu, ütles 25. septembril Tallinnas, presidendi roosiaias, Püha Isa Franciscus. Sellel lausel on mitu mõõdet ja suuresti on igaühe enda teha, mida ta hindab: kas head elu või hästi elatud elu.

Kuigi teame, et hargmaisus on osa tänapäevast ja kinnitame, et iga eestlane on meile oluline, hääletavad koalitsioonierakonnad topeltkodakondsuse lubamise sünnipärastele eestlastele ikkagi maha. Miks?

Oli veidi kummaline nädal: istungisaalis olid aruteluks mitmed sisulised eelnõud, mille puhul oleks oodanud küsimusi, arvamusi, seisukohti, isegi vaidlust. Näiteks meie kodakondsusseadus, mis praegu ei luba topeltkodakondsust ja mida taheti muuta. Ja kuigi teame, et hargmaisus on osa tänapäevast ja kinnitame, et iga eestlane on meile oluline, hääletavad koalitsioonierakonnad topeltkodakondsuse lubamise sünnipärastele eestlastele ikkagi maha. Miks?

Kas tõesti on ühiskonnale olulisem, et ametnikkond kasvaks kuue ametniku võrra, kelle peamiseks ülesandeks saab kontrollida, et väheneks sooline palgalõhe ning avalikus sektoris makstaks ühe ja sellesama töö eest võrdväärset palka naistele ja meestele? Selle eest ja poolt olid nii keskerakond, Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid.

Minu meelest on tegemist sootuks erinevat kaalu küsimustega, mitte valikuga hea või halva vahel, vaid valikuga riigile olulise või mitteolulise vahel. Sest olgem ausad: avaliku sektori tööandjal on ka praegu kõik õigused ja võimalused, et maksta töötajatele ühe ja sama töö eest võrdväärset palka ning kontrolli tugevdamine selle üle, kas nii ikka toimitakse, kasvatab vaid bürokraatiat.

Ainus järeldus on: me ei julge tegeleda oluliste asjadega, vaid jätkub aja täitmine ja raha raiskamine asendustegevustega. Sisukaid ja vajalikke seaduseelnõusid oli ju nädalas veelgi: muinsuskaitseseadus, Alutaguse rahvuspargi asutamine jpt. Isegi kolmapäevane istungipäev, mis algas kell 13 ja lõppes veidi enne 20, ei tundunud huvitavate seaduseelnõude tõttu ei pikk ega väsitav.

Teisalt oli nädal, mis pani veelkord mõtlema inimese suurusele ja väiksusele. Seda mitte ainult Püha Isa külaskäigu ja tema sõnade tõttu, kuigi võib-olla need andsid mõtetele nii tausta kui ka suuna. Ilus ja õige idee on võimalik tühjaks ja mõttetuks muuta, kui sellesse segada isiklikud soovid ja tahtmised, sest need on alati, vähem või rohkem, kellegi teise soovide ja tahtmiste vastu.

Kokkupõrked ja möödarääkimised on erinevate soovide tõttu peaaegu vältimatud. Vastuseis võib siis muutuda vägagi isiklikuks ning algne idee mattub selle kõige alla. Me ei oska olla tänulikud selle hea eest, mis meil on, vaid tahame ikka ja alati rohkem, unustades isegi selle, et vahel on targem loobuda ja kõigel minna lasta kui juurde tahta.

Vabaerakonna pühapäevane üldkogu oli meil fraktsioonis kõigil meelel, aga istudes fraktsiooni ruumis ümber oma ümmarguse laua, me sellest ei rääkinud. Püsisime ka sel nädalal asjalikena riigikogu nädalakava raames, kuigi erakonna tulevikku puudutavad teemad ja küsimused meie ümbert ei kadunud. Need elasid oma elu kõiges ja nägin, kuidas need isegi siis, kui neid välja ei öeldud, põletasid inimeste hinge ja tegid haiget.

Kohati oli isegi raske nende varjude keskel olla. Hakkasin seepärast kahtlema, kas valitud tee – erakonna siseasjadest fraktsioonis mitte rääkida, oli üldse õige ja vajalik. Kuid selline lähenemine sai kord valitud ja me pidasime selle lõpuni välja. 8. oktoobrist tuleb nagunii kõik ümber mõelda ning uues olukorras kokku leppida.

Ainus, mida loota ja soovida, on see, et Vabaerakond ei kirjutaks end Eesti poliitika ajalukku seltskonnana, kes tõusis ja langes, enne kui jõudis särama hakata. Vaid ikka sellisena, kes tõusis, otsis ja eksles, valis ja katsetas ning sai iseenda väiksusest suuremaks, püüdes parimat ja uskudes õigemasse. Hästi elatud elu on kättesaadav ka erakonnale. Jätkugu vaid jõudu ja usku selle tee käimisel.