/nginx/o/2018/09/30/11457337t1hac37.jpg)
Variku kool on õpilasi õpetanud juba 38 aastat. Kooli vilistlaste hulgas on mitmeid andekaid ning tublisid inimesi erinevatelt elualadelt, näiteks olümpiamängudel pronksi saanud Aleksander Tammert, näitleja Kristjan Lüüs, moekunstnik Liisi Eesmaa, ajakirjanik Anna Pihl (endine Gavronski) ja veel palju teisi.
Põhikooli lõpuklassi õpilasena võin öelda, et olen oma kooliga väga rahul. Meil on põhjust koguni uhke olla. Oleme silma paistnud paljude ülelinnaliste õpilasüritustega. Alles aasta tagasi tulid Tartu linna koolide õpilased Raekoja platsile tantsima flashmob’i (äkketteaste – toim), mille korraldasid meie õpilased. Lisaks sellele korraldasid Variku kooli neli õpilast möödunud õppeaasta kevadel kolmandad koolidevahelised olümpiamängud, mis kestsid kolm päeva, need pöörasid tähelepanu liikumisele ja propageerisid tervislikke eluviise.
Meie kooli õpilased on tulnud mitmel riiklikul olümpiaadil kõrgetele kohtadele, eriti hästi läks just möödunud õppeaastal.
Eelnevat arvestades olin imestunud ja tunnistan, et ka solvunud, kui lugesin artiklit, milles öeldakse, et meie kooli maine on kehv ja me peame hakkama seda parandama. See ei ole ainult minu isiklik arvamus, rääkisin pärast leheloo ilmumist (TPM 18.9) sel teemal mitme koolikaaslase ja õpetajaga. Paljud olid väga puudutatud sellest, mida ütles Tartu linnavalitsuse hariduskonna juhataja Riho Raave intervjuus Tartu Postimehele: «Variku kool peab hakkama pingutama. Tean, et Variku kool on väga hea kool, aga ta peab hakkama seda ka välja näitama ja oma mainet parandama.»
Loomulikult võib mängida siin rolli ka ajakirjaniku sõnastus, kuid minus tekitab hämmastust, millel selline kriitika põhineb ja milles seisneb meie kooli halb maine.
Vana ja remontimata koolimaja oli meie kooli suurim probleem, mis paraku mainetki allapoole vedas.
Meie koolis on väga palju andekaid ja loovaid õpilasi, kes püüdlevad oma unistuste ja eesmärkide poole. Kõik õpetajad on väga abivalmid ja toredad. Sel õppeaastal peame olema iseäranis paindlikud ja vähenõudlikud, kuna peame hakkama saama Eerikal ja Ploomikese lasteaias asendusruumides. Väiksematel õpilastel ja nende vanematel on veel eriti keeruline, sest suurem osa õpilasi saab kooli ainult bussiga, mis sõidab hommikul kooli, korjates lapsed bussipeatustest peale, ning kell kaks viib buss nad tagasi.
Seega artikkel pealkirjaga «Variku kool loodab uuendustega mainet parandada» koolipere motivatsiooni kindlasti ei suurenda, pigem vastupidi. Vägisi jääb mulje, et linnavalitsus pole koolis toimuvaga hästi kursis.
Lugu on kurb, sest üldiselt kaks kolmandikku artiklist rääkis ju hoopis tulevasest majast, remondi rahastusest ning sellest, mida toredat uuest õppehoonest leida võime. Maine parandamise asemel oleks võinud hoopis rõhutada, kui tore on lõpuks saada uusi ja nüüdisaegseid õppetöötingimusi, sest vana ja remontimata koolimaja oli meie kooli suurim probleem, mis paraku mainetki allapoole vedas.