Peeter Olesk: suured akadeemilised asjakesed

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Nagu on kunst leida Maarjamõisas head ühiskeelt ilma seesmise torina ja mõrumaitseliste järelkommentaarideta, on see ka teistes valdkondades, sealhulgas eetikaski.

Maarjamõisa ühispalati kardinate vahel on asjakorraldus hoopis liigendatum kui Tartu ülikooli peahoone sammaste taga. See erinevus kajastub isegi keeletarvituses. Näiteks ei kasutanud professor Paul Ariste ilmaski sõna «lõimuma», ehkki ta ise oli abielus lätlannaga. Ariste uuris keelekontakte, sõnalaene ja keelelist ümberlülitumist, kaasa arvatud poolkeelsus ja mitmekeelsus. Ent ta ei uurinud seda, kui eripalgelise kiirusega asjaomased protsessid kulgevad. Ideaalsel kujul, võiks arvata, peaksid nood kiirused olema võimalikult ühetaolised. Tegelikkus ütleb sootuks muud.

Naljatamisi võiks väita, et Maarjamõisa palatites toimib ka poolkõrvsus. Sina küsid, aga kuigi sind kuuldakse, sulle ei vastata. Või kui seda siiski tehakse, siis mitte vahekorras üks ühele, vaid vastupidi, asümmeetriliselt.

Näiteks nii, et kui eestlasest patsient püüab mitte-eestlasest hooldajat/põetajat, omaaegses terminoloogias sanitari, eesti keeles järele aidata, siis see tunnistab küll, et ta saab kõigest aru, kuid tolle hooldaja jne sisemonoloog toimib samas ikkagi just nüüdisaegses vene keeles ja võib kesta märksa kauem, kui kulub lühikeseks eestikeelseks vastuseks või omapoolseks märkuseks.

Ja kui kardinapalati vaheruumis kohtuvad kaks mitte-eestlasest hooldajat, siis isekeskis räägitakse ikka vene keeles, millest eestlasest hooldatav ei pruugi saada aru rohkem kui et eesti keel see ei ole. Kõnetrassid ei kulge paralleelselt.

Halb eeskuju on teinud arstist tindikuli ja professorist rahalunija. Nimetatagu seda kuidas tahes – näiteks vaimseks allakäiguks või ka intellektuaalseks erosiooniks, tulemus on ikkagi negatiivne.

Problemaatilisem on lugu sellest, millal sa oled «sina», millal «teie», millal «meie» ja millal hoopiski «tema» või koguni «nemad». Mul ei ole midagi selle vastu, kui mulle öeldakse sina ilma täiendita härra. Eriti patsiendina ei ole ma kellegi härra. Kui ma seda siiski olen, kust teab minusugune, kas hooldaja on proua või leskproua või preili või neiu. Minu meelest on väär panna mind olukorda, milles vestlusosalised ei ole võrdsed.

Mis oleks lahenduseks? Kui patsient ja hooldaja jne on sina peal juba ajalooliselt, siis leppigem sellega, aga ärme kuritarvita sõnu.

Leppida võiks ka suhtega, milles üks on «sina», teine aga mitte. Leppima ei peaks lahendusega, kus kõnestrateegia muutub kaootiliselt, misjuures ükski ei mäletagi enam asjade algseisu ega oska ka seletada, kust tekkis kaos.

Üldiselt tekib kaos siis, kui ei lepita algusest peale kokku põhireeglites.

Reegel nr 1. Pöördumine teise inimese poole peab olema arusaadava raadiusega, mida peab oskama põhjendada.

Reegel nr 2. Pöördumine võib olla kas ringjooneline või elliptiline, kuid see ei tohi olla arusaamatuks jääv.

Ma ei nõua endale vabadust doktorit (mõeldud on doktorit kui arsti, mitte kraadiomanikku) ja professorit sinatada, ent ma soovin väga, et pöördumine teise asjaosalise poole oleks läbi mõeldud.

Tänapäevases tippkliinikus on see sageli küllalt keeruline näiteks siis, kui patsient suhtleb hooldajaga märksa sagedamini kui doktoriga, keda võib paber patsiendi kohta huvitada palju rohkem kui patsient ise.

Kardinapalatis on tavaline, kui sa palatikaaslasi ei näe. Võib juhtuda, et sa ei näe ka doktorit. Sa näed hooldajaid, kahte-kolme õde, toidujagajat ja võib-olla ka registraatorit ning ehk haigla maksukogujatki. Kuid sa ei saa pöörduda hooldaja/põetaja nagu doktori poole, sest ta teab väga hästi, et tal puuduvad doktori õigused. Ta ei kirjuta anamneesi (maha) ega koosta epikriisi; ta ei kirjuta sind välja.

Selles mõttes on Maarjamõisa ja Raja tänava ning Toompea peamiseks erinevuseks vahemaa Tartu sees ning Tartu ja Tallinna vahel ja muidugi on Maarjamõisa asjalood võrreldamatult konkreetsemad (või ka elulisemad) kui Toompeal.

Pealegi on needki erinevused asümmeetrilised. Ükski Maarjamõisas töötav hooldaja ei hakka Tallinnas käies ajama Toompeal riigiasju, samal ajal kui pole sugugi haruldane, kui Toompeale seatud riigiosalised pöörduvad Tartus või Tartust läbi sõites ka Maarjamõisasse. Muidugi mitte selleks, et arutleda Eesti sotsiaalpoliitikat Euroopa Liidu kontekstis ja koguni väljaspool seda (näiteks ravimid Venemaalt või Hiinast) või kui palju on Eestis kohapealset farmatseutilist keemiat veel järel. Ei, aetakse isiklikke asju.

Tänapäevases tippkliinikus on see sageli küllalt keeruline näiteks siis, kui patsient suhtleb hooldajaga märksa sagedamini kui doktoriga, keda võib paber patsiendi kohta huvitada palju rohkem kui patsient ise.

Niisiis ei piirduks ma sugugi ainult Maarjamõisa Paabeli torniga, vaid võtan omaks, et nii, nagu on kunst leida Maarjamõisas head ühiskeelt ilma seesmise torina ja mõrumaitseliste järelkommentaarideta, on see ka teistes valdkondades, sealhulgas eetikaski. Näikse nõnda, et eetika Eestis on ikka veel sealmail, kus alles otsitakse segude uurimiseks vajalikke katseklaase ja mitmesuguseid mõõteriistu.

Olgu selliseks katseklaasiks kujuteldav anum, mille sees uuritakse teadusliku töö kaasautorite ning abiliste osakaalu suhet nii normis kui ka kõrvalekaldes. Kindlasti on muutunud kasvõi ainult tehnoloogiliseski mõttes norm, aga olgu lubatud küsida, kui suured nood kõrvalekalded siiski on.

Referaat ei ole teaduslik töö algupärase uurimuse mõttes, ta on juba loomuldasa sekundaarne. Tasakaalustatud referaat on hädavajalik, ent kui paljud oskavad ja tahavad kirjutada head arvustust – mis on niisama hädavajalik nagu referaatki? Kui see jääb ära, on tulemuseks kajatu intriig ja võõrdumus.

Kes peab seda õpetama? Ei väidaks, et eetikakeskus eraldi või mingi üleüldine iseseisvusetu juhend. Seda saab õpetada nii vana asi nagu julge eeskuju, mis samas ei toimi nagu diktaat. Diktaat ei luba parandusi põhimõttel mutatis mutandis, hea eeskuju lubab.

Hea eeskuju võimaldab ka tagasikäike, näiteks kirjeldada eksimust ja süstemaatilist viga, kuna halb eeskuju möönab üksnes edulugu.

Halb eeskuju on teinud arstist tindikuli ja professorist rahalunija. Nimetatagu seda kuidas tahes – näiteks vaimseks allakäiguks või ka intellektuaalseks erosiooniks, tulemus on ikkagi negatiivne ehk pikas perspektiivis mitterahuldav. Olukorda leebelt sõnastades on efekt ajutine, samasugune, nagu seda kirjeldab ladinakeelne sentents ira furoor brevis est, mis eesti keeles tähendab, et viha on lühike hullumeelsus.

Meie rist ja viletsus seisnevad selles, et esiteks me ei oska head eesti keeltki, teiseks tunneme väga halvasti ladina keelt ja kolmandaks ei mõista nuputada, mis saaks lühikesegi hullumeelsuse lõpetada.