Viljaikaldus seadis laulupeo korraldajad katsumuse ette

Vanemuise seltsi maja asus sealsamas, kus praegu tegutseb laulupeomuuseum. Foto: Margus Ansu

Laulupeo luba polnud ikka veel tulnud. Sellest hoolimata käisid suve lõpul 1868 ettevalmistused Vanemuise seltsis täie hooga. Rahutuks muutuvale rahvale oskas Johann Voldemar Jannsen Eesti Postimehe kaudu vaid imestust avaldada: «Mikspärast meie palve peale, tuleva aasta avalikku priiuse tänupüha pidada, veel luba ega keeldust kumbagi ei tule, seda teab jumal ja ülemad.»

Jannsen pani viimase lootuse loa saamiseks sellele, et laulupidu sai välja kuulutatud kui pühendus pärisorjusest vabastamise 50. aastapäevale. Tsaarivõimudele võis see üldjoontes muljet avaldada, mitte aga baltisaksa ringkondadele, kelle käes oli palju juhtivaid ametikohti mitmesugustes asutustes.

Nad jäid arvamusele, et pärisorjuse kaotamine oli nende privileegide kärpimine ja sellega seotud suurüritusele tuli nii palju kui võimalik vastu astuda. Selleks oli neil võimu palju, sest – tasub meenutada – siin valitsenud «Balti erikorra» said sakslased tänu tsaariperekonna ja Saksa keisriperekonna veresidemetele.

Pole juhuslik, et just nüüd, laulupeoeelsel 1868. aastal hakkasid mitmed baltisakslastest pastorid aktiivselt ründama eesti rahvusliku liikumisega seotud ettevõtmisi.

Tulevane laulupeo president, Tartu Maarja eesti koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode sattus järjest rohkem keerulisse olukorda – kahe tule vahele. Ühest küljest aitas ta teed sillutada laulupeo loa muretsemisele, teisest küljest, baltisakslasena, halvustas kiriku kantslist maarahvast tema pürgimisel eesti rahvaks.

Viljaikaldus

Lisaks ärevusele peoloa viibimise tõttu tuli uus, ootamatu oht, mille serveeris ilmataat. Nimelt oli 1868. aasta suveilm põllumehele väga ebasoodne ja viljasaak ikaldus. Olukord sarnanes mitmeti meie tänavuse suvega. Vahe oli vaid selles, et siis tähendas viljasaagi ikaldus mõnelegi talumehele otsest näljapajukit.

Hulk lauluharrastajaid-põllumehi pidi peagi valima, kas minna lauluproovi või püüda leida pere päästmiseks lisateenimise võimalusi. Alles siis, kui olelusvõitluses peale jäädi, sai võtta aega laulukoori harjutustele.

Asi oli tõsine. Mida lähemale tuli talv, seda enam hakkasid ikaldusega seotud mured peo toimumist kahtluse alla seadma. Hakati rääkima koguni nälja-aastast.

1868. aasta suveilm oli põllumehele väga ebasoodne ja viljasaak ikaldus. Olukord sarnanes mitmeti meie tänavuse suvega.

Jannsen andis otsustava vastulöögi neile silmakirjateenritele, kes surusid peale mõtet laulupeo ärajätmisest ja peoks kuluva raha jagamisest ikalduse läbi kannatanuile. Ta põhjendas oma seisukohta sellega, et kuna vaesust ja viletsust on alati olnud, ei tohi see olla takistuseks rahva väga oluliste tegevuste puhul.

Jannsen kirjutas Eesti Postimehes: «Vaeseid on alati teie juures (ka niisuguseid, kes kelmuse pärast kerjavad) ja kui teie tahate, võite neile hääd teha; aga juubelipidu tuleb kord 50 aasta takka.»

Levisid kuulujutud

Et peoluba ei tulnud ega tulnud, levitasid peo suhtes vaenulikult meelestatud ringkonnad meelsasti kuulujutte, nagu oleks valitsejad üritust keelu alla panemas. Isikud, kes end osalejaks üles annavad, sattuvat aga politsei erilise huvi alla.

Sellised sahinad tekitasid ärevust ning Vanemuise seltsile tuli ridamisi järelepärimisi, kas kuuldustel on alust. Jannsen vaigistas lehelugejaid «narri juttu» pärast, mis on tulnud «ei tea kust pahast allikast».

Järgmisel suvel, ühes laulupeojärgses 1869. aasta juulikuu Postimehes kommenteeris Jannsen reageerimist kuulujuttudele niiviisi: «Õnneks ei annud pidukomitee nõrkuda, vaid lõi tühjale jutule omalt poolt suu pääle, astus kartmata edasi.»

Alo Põldmäe eelmised lood Eesti esimese üldlaulupeo ettevalmistamisest ilmusid Tartu Postimehes 1. ja 22. juunil ning 17. augustil.