Vanaema: mina ei taha, et minu lapselaps sellisest aabitsast õpiks!

Vanaema Agnes Joala hindab aabitsais vaimuerksaid mõtteid ja jutte, selliseid, mil on ootamatu lõpp, mis üllatavad ja õpetavad. Foto: Margus Ansu

Agnes Joala on blogija, kes paari aasta eest pälvis oma veebipäevikute «Suur jalutuskäik» ja «Jalutuskäik ajas» eest Tartu linnalt kultuurikajastaja aunimetuse. Hariduselt on Agnes Joala eesti filoloog. Õpetajat ei saanud temast sellepärast, et ta soovis oma lapsi kodus ise kasvatada. Tal on seitse last, kellest ükski ei ole käinud lasteaias. Mõni läks kooli nii, et alustas kohe teisest klassist.

Agnes Joalal on ka üheksa lapselast, kellest kaks alustasid sel sügisel kooliteed. Nende laste kõige tähtsam õpik on praegu aabits.

Avita kirjastuse uus aabits. Foto: Margus Ansu

Agnes Joala ütleb, et kuna aabitsa luuletusi, lugusid ja pilte mäletavad inimesed surmani, siis peaks see olema püha raamat.

Ta on ka seda meelt, et lapsi ei maksa alahinnata, et neile meeldivad väga puändid ja üllatused ning jutud, mille lõpp on ootamatu.

Üks Agnes Joala lapselastest tuli 1. septembril koju kirjastuse Skriibus «Öökull Öösikese aabitsaga».

Teisele lapselapsele, kes on koduõppel, ostis ta ema kirjastuse Avita sel aastal välja antud aabitsa, mille kaanepildil on poolkuu ja selle õnaruses tiigrinahas tüdruk, kes usinasti loeb.

Oma 2. septembri blogipostituses näitab Agnes Joala lehekülgi Öösikese aabitsast ning ütleb otse, mida mõtleb: «Ma ei taha, et minu lapselaps sellisest aabitsast õpiks!!!»

Tema meelest on selle luuletused olme- ja juhuluule tasemel, täis stampväljendeid ja kitši, juttudes 60-aastaste inimeste kulunud käibenaljad ja -fraasid, kirjanduslik tase olematu ning kõik see kokku väga igav.

Skriibuse kirjastuse aabits. Foto: Margus Ansu

Õpetaja ja vanaema lood

Agnes Joala oli nõus väljaöeldut üksikasjalikult põhjendama ja hulganisti näiteid tooma.

Esimeses aabitsas on õpetajate päeva teemat käsitletud traditsiooniliselt. Pildil seisab õpetaja, lapsed viksilt ees, igaühel lilleõis käes. Kõrval read selle kohta, kuidas lapsed on elevil, kuna tahavad teha õpetajale üllatuse.

Teisest aabitsast leiab õpetaja loo hoopis ö-tähe juurest. Lapsed küsivad, miks õpetaja «õ» asemel «ö» ütleb. Õpetaja vastab, et ta on Saaremaalt pärit ning sellepärast otsustas ta sel päeval rääkida nii, nagu neil kodus räägitakse. Pildil osutab õpetaja maakaardile, mil Saaremaa peale on kirjutatud Ösel.

Agnes Joalale meeldib kahe teema, õpetaja ja «ö» leidlik kokkupanemise viis väga. Ta teab oma laste ja lastelaste pealt, kuidas nad naudivad sõnu, mis on kõlalt sarnased, aga tähenduselt erinevad, või sõnu, millega saab mängida tähtede järjekorda muutes.

Agnes Joala samastaks end palju parema meelega arvutivanaemaga, aga mitte koristusmasinaga, mis on üks väga hall ja igav ettekujutus vanaemast.

Nüüd vanaema lugudest.

Esimeses aabitsast leiab luuletuse vanaemast, kes muudkui toimetab: «Mammal on nüüd tõesti vaja korda teha aed ja rajad, koristada lehed teelt, üles võtta punapeet …»

Teise aabitsa vanaema lugu räägib, kuidas vanaema aitab lapselapsel internetist otsida selgitusi selle kohta, mismoodi mängida mädamuna.

Agnes Joala samastaks end palju parema meelega arvutivanaemaga, aga mitte koristusmasinaga, mis on üks väga hall ja igav ettekujutus vanaemast.

Avita kirjastuse Anna ja Aadama lugudega aabits. Foto: Margus Ansu

Agnes Joalal on kaasas kolmaski raamat – Leelo Tungla, Ene Hiiepuu ja Edgar Valteri aabits, mis on paarkümmend aastat vana, aga koolides endiselt populaarne ja vaimuerk. Tema suuremad lapselapsed on sellest õppinud.

Vanaema teemat esindab seal lugu mamma Miiast, kes on õmbleja ja kes on ka mõnele mammutile mantli teinud.

Lastel võib olla mammutile mantli õmblemist üpris lõbus ette kujutada, sest mammad on nende meelest nii vanad küll, et võivad olla ka mammuteid kohanud.

Suksusitt

Milliste lugudega õppida aru saama võõrtähtedest?

Esimeses aabitsas räägitakse, kuidas sitikad teevad «Žžžž …». Ning sellest, kuidas Ženjal ei ole raske öelda «žiraff» ning et ta võib öelda isegi «žuk žužžit» (sitikas sumiseb – vene keeles).

«See on ju habemega nali,» ütleb Agnes Joala ahhetades. «Mõni laps ei suuda seda eales välja hääldada ja kõik teised saavad naerda, kui ta ütleb suksusitt! Kas peab lastele sellist nalja esitama. Kas see on aabitsa teema?»

Agnes Joala võtab teise aabitsa, kus on ž-tähe leheküljel lugu kahest poisist, Siimust ja Otist, kes tassivad rasket poekotti, kuna on emale lubanud, et käivad ise poes. Ja siis kohtuvad Siim ja Ott kuskil garaažide juures oma õpetaja Lembituga, kes putitab beeži Žigulit. Kui auto lõpuks käima läheb, hüüab õpetaja Lembit, et hüpaku poisid peale. Poisid hüppavadki ja sõit läheb rõõmsalt lahti. Peeglist paistab kaugenev garaaž ja mingi kott seal maas. Ja siis korraga hüüatab Ott: «Meie toidukott!»

«Missugune ootamatu puänt ž-tähe loole,» kommenteerib Agnes Joala.

Kolmandas aabitsas on võõrtähtede juures lugu kaelkirjakust, kes kurdab oma sõbrast siilile, et ta on väga solvunud, kuna orav pidas teda ahviks. Siil seda juttu hästi ei usu ning uurib, kuidas täpselt kuulis kaelkirjak end hüütavat.

«Aff!» vastas kaelkirjak.

«Aga äkki ütles ta žiraff,» saab tark siil segadusest aru ning seletab, et selle peale ei maksa solvuda, kuna žiraff tähendabki kaelkirjakut.

Lõpuks toob Agnes Joala näite kehalise kasvatuse tunni lugudest. Ühes aabitsas käib kehalise kasvatuse tunni eel jutt selle üle, kuidas üks poiss halvustab teist. Et temal on Nike dressid ja Nike tossud, aga teisel pole midagi. Et kas too teine poiss on vaene või?

Agnes Joala meelest on rõivaste võrdlemise teema ajast ja arust. «No keda need riided enam huvitavad?» küsib ta.

Teisest aabitsast leiab loo maadlustrennist ja sellest, kuidas võita on magus, aga kaotada mitte. Selleks, et võitjale kätt ulatada, tuleb end kõvasti kokku võtta, see ei ole lihtne.

«Suurepärane jutt sellest, et kõik lapsed ei saa iga kord võita, aga ka kaotades võid sa olla tubli vastane,» sõnab ta.

Lõpuks küsib Agnes Joala, kuidas ikkagi koolidesse aabitsat valitakse või kas ülikool ei suuda enam tõesti niipalju haridust inimestele anda, et õpetajad ei oska üht head ja vaimuteravat kirjandust kehvast eristada.

Aabits aastal 1964

Agnes Joala enda aabits oli erkkollane raamat, mille kaanel suur punane A-täht. Esiplaanil poiss, kes lehvitas metsaveerde mahajäävatele mängukaaslastele – jänesele, karule ja siilile. See aabits on tal senini alles ning ta on koos oma lastelastega seda palju kordi sirvinud.

«Algul on raamatu lehekülgedel trükitähed, aga siis tulevad alla serva ka kirjatähtedes väikesed read ja salmid,» räägib ta. «Mäletan, et õpetaja küsis, kes oskab alt lugeda. Tahtjaid oli palju ja ükskord sain mina lugeda: «Isa, siin on siilike, talle maitseb hiireke!» Ma olin väga õnnelik!»

Tund on enam kui üks lehekülg aabitsast

«Öökull Öösikese aabitsa» autor on Jõgeva tunnustatud pedagoog, 46 aastat õpetajaametit pidanud Linda Tross. Viimaseil aastail õpetab ta Kuremaa lasteaed-algkoolis ning juba enne, kui tema sinna tööle läks, oli seal kasutusel «Öökull Öösikese aabits».

Õpetaja Linda Tross. Foto: Margus Kask

Linda Trossi aabitsas on enamasti lood, mis on koolis õpetaja enda silme all sündinud. Ja kuna ta elab looduse keskel, siis on seal palju looduselugusid. Näiteks lugu, mis on inspireeritud ta lapselapsest Jassast, kes tahtis saada loomade politseinikuks, et aidata loomadel üle tee liikuda.

Kriitikasse suhtub Linda Tross hästi: ta ütleb, et see on ju edasiviiv jõud.
Öösikese aabitsa vanaema teema kaitseks sõnab, et just tema ise ongi selline mamma, kes koristab, aias toimetab ja hoidiseid teeb.

«Ma tahaksin väga, et minutaolisi mammasid oleks rohkem, sest ma näen, milline rõõm on lastel mamma tehtud asjadest,» selgitas ta. «Aga ma olen ka see, kes siis, kui lapselaps vajab, arvutis istub. Mitte keegi ei keela lastel rääkida tunnis uhkusega oma vanaemast, olgu ta kes tahes.»

Nike dressidest ja tossudest rääkiva loo lisaks ütles Linda Tross, et see lõpeb ju nii, et kehalise kasvatuse tunnis saab kõige parema tulemuse poiss, kel firmariideid ei ole. «Lugu annab võimaluse rääkida sellest, mille järgi me inimest päriselt hindame.»

Mis puudutab võõrtähtede õpetamist ja lauset «žuk žužžit», siis õpetaja Linda Trossi meelest on vene keele tunnis sellega alati palju nalja saanud. Miks mitte see lõbus lugu ka aabitsasse panna?!

«Tund ei tähenda kaugeltki seda, et laps loeb aabitsast loo, vastab küsimustele ja teeb ühe harjutuse. Tund on ju palju-palju rohkem!» sõnas ta. «Tähtis on, et õpetajal ja lastel silmad säraksid.»

Seitse aabitsat

Tartu linna koolides õpetatakse lapsi lugema vähemalt seitsme aabitsa järgi.
Kõige sagedamini on tarvitusel Avita kirjastuse sel aastal välja antud aabits ja Avita kirjastuse varasem, Anna ja Aadama lugudega aabits.

Seejärel Künnimehe kirjastuse aabits ja Mauruse kirjastuse Lotte aabits. Siis veel Koolibri kirjastuse Jaagupi lugudega aabits ja Skriibuse kirjastuse «Öökull Öösikese aabits» ning Studiumi kirjastuse jänkuaabits, mis mõeldud lihtsustatud õppekavaga õpilastele.

Tartu 14 koolist tulnud vastuste põhjal selgus, et aabitsavahetus võetakse ette siis, kui varasema aabitsaga ollakse pikalt töötatud ning kui see on kogenud õpetajate meelest end ammendanud.

Aabits peab õpetajate sõnul olema jõu- ja ajakohane. Mõni pala võiks olla naljakas ja mõnel õpetlik iva sees. Illustratsioonid peaksid olema ilmekad ja vahvad, et õppimist saadaks lustlik meel.

Väga hindavad õpetajad seda, kui aabits pakub erineva tasemega õpilastele jõukohast tööd. Samuti seda, kui see pakub inimlikku sisu ja loomutruid tegelasi, väärtuskasvatust, lugusid vanavanemaist, välismaal töötavast emast või isast, arvutisõltuvusest, kodututest, paljust muust, millega argipäev lapsi paratamatult kokku viib. Aga ka regivärsse, vanasõnu, ununenema kippuvaid sõnu, laule, salme ja näidendeid.

Vähetähtsad ei ole lisamaterjalid, töövihikud, CDd ja õpetajaraamatud koos hea metoodikaga.

Teadus- ja haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul on just kirjastuse kohus see, et õpik tagaks riiklikus õppekavas taotletavad õpitulemused.

«Võib olla nii, et kool õpetab tähti ka 1960. aastatel välja antud aabitsa järgi ning teiste kasvatuseesmärkide saavutamiseks on tal hoopis teised vahendid,» selgitas Pille Liblik. «Kooli vabadus seisnebki selles, et ta saab aabitsa valida. Iga õppevahendi vajalikkust peab kool suutma põhjendada ennekõike õpilastele ja lapsevanematele.»

Ka ilma aabitsata võiks

Tartu Raatuse kooli õpetaja Helina Mugra ütles, et kirjastused on uue aabitsa ilmumisel hästi varmad koolitustele kutsuma ning õpetajad käivad neil hea meelega. Koolitused on inspireerivad ja mitte kuskil ei tee üks kirjastus teist maha. Pigem on ta märganud seda, kui tublit tööd kirjastused oma autoritega teevad.

«Aga iseenesest ei juhtu midagi, kui me võtaksime aabitsa asemele mõne muu raamatu. Mina isiklikult ei ole aabitsas kinni,» rääkis ta veel. «Tänapäeva lapsed on ju nii tragid ja nii avatud, ja ma olen mõelnud, miks ma surun neid ainult ühe raamatu tegelaste perre. Vahel tahaks raamidest välja minna.»

Ka ütleb Helina Mugra, et aabitsaid võrrelda ei ole mõtet, kuna see, mis on hea aabits ühele õpetajale, ei pruugi inspireerida teist.

«Kõik see muu jutt ja silmaring räägitakse ju tunnis juurde,» ütles ta. «Õpilaste ja õpetaja vaheline sünergia kas tekib või seda ei teki, aabitsast sõltumata.» AIME JÕGI