Paavo Russak: Tartu korvpall ei tohi eksida spordi põhitõdede vastu

Paavo Russak Foto: Margus Ansu

Täna pärastlõunal tutvustatakse Tartu ülikooli korvpallimeeskonda ning räägitakse algava hooaja plaanidest. Kas profikorvpallist loobumine ning Tartu ja ülikooliga seotud mängijatele panustamine toob ikka pikas plaanis edu, nagu uue kontseptsiooni eestkõnelejad usuvad?

Kodune korvpallihooaeg on kohe tuure üles saamas ja Tartu korvpallisõbrad, rääkimata fännidest, ootavad huviga, kuidas Tartu ülikooli uus kontseptsioon reaalselt toimima hakkab. Kui siiani oli eesmärk ikka võit või miinimumina koht Eesti liiga finaalseerias, lisaks kilbiga kojutulek välisliigadest, siis nüüd on eesmärk Tartu taustaga kohalike mängijate esiletõus, tipptasemel üliõpilaskorvpalli sidumine õpingutega ülikoolis ja laiemas plaanis Eesti korvpalli päästmine, kuna otsustavalt asutakse likvideerima turul valitsevat kohalike mängijate põuda.

On avaldatud ka arvamust, et praegune pealetulnud noorte meeste põlvkond on võimeline viie-kuue aasta pärast tooma kõige kirkamad auhinnad taas Tartusse.

Aastakümnetepikkune kogemus on näidanud, et meeskonna kasvamiseks ja formeerimiseks on olnud vaja kümme-kaksteist aastat, see tähendab tervet põlvkonda mängijaid, ja seda juhul, kui suudetakse neid motiveerida ja koos hoida. Mängisin ise selles meeskonnas, kes aastatel 1977–1978 võitis Tartu korvpallile eelmise sajandi kaks viimast Eesti meistri tiitlit. Vanim meist (Jaan Lentsius) oli sündinud 1944. ja noorim (Tiit Hang) 1958. aastal.

Sama kordus, kui selle sajandi algul oli Tartu korvpalli uus tõus. Olin koos Jüri Neissaare ja Tõnu Lustiga selle põlvkonna kasvataja-treenija. 2000. aasta kevadel meistritiitli võitnud Tartu Ülikool / Delta meeskonna vanim liige oli 1970. aastal sündinud Toomas Liivak ja noorim 1983. aasta poiss Marek Doronin.

Praegune Tartu ülikooli idee ehitada üles Tartu ja üliõpilasmängijate keskne meeskond toimib Eesti liiga tasemel ja mängijad tunnetavad selle ära. Kellel tiivad vähegi kannavad, see läheb ja otsib suuremaid väljakutseid.

Vaatame, mida oleme suutnud viimase kümnendiga. Kui palju oli Eesti meistriliigas hooajal 2017/18 Tartu kasvandikke sünniaastaga 1990–2000? Olid vanad tegijad Kristjan Kitsing (1990), Sven Kaldre (1991), Janari Jõesaar (1993), Kristjan Meister (1993), Saimon Sutt (1995) ning uus Tartu põlvkond Robin Kivi ja Märt Rosenthal (mõlemad 1999), Patrik Saal, Joonas Anton Jürgenstein ja Hendrik Eelmäe (kõik 2000). Lisaks Hannes Saar (2001). Siit loetelust jääb välja Inglismaal mängiv Joonas Järvelainen (1990).

Olgem ausad, nimesid ei ole ülearu palju. Miks see nii on läinud, on omaette teema. Kas annab miski alust arvata, et ees ootab hüppeline areng ja noormängijate massiline esiletõus?

Hea indikaator on mängijate jõudmine Eesti noortekoondistesse. Sellel suvel kuulusid Tartust U20 koondisse Märt Rosenthal ja Martin Otto Parve, kellest viimane jätkab õpinguid ja korvpalluriteed Tallinna tehnikaülikoolis. U18 koosseisu kuulus Hendrik Eelmäe ja U16 koondisesse Sverre Aav.

Need on arvud, nagu nad ikka on olnud. Mõned tublid poisid on meil alati leidunud. Samas ei ole karta mängijate ületootmist. Tartu probleem on selles, et pea kogu meie n-ö uus põlvkond (välja arvatud Patrik Saal) on suure korvpalli mõistes ühe ja sama positsiooni mängijad. See tähendab, et poisid hakkavad esmalt omavahel võitlema platsile pääsemise eest. Konkurents on hea ja edasiviiv jõud, kuid profimeeskonnas ei saa olla samal positsioonil neli-viis meest. Kui see nii on, tähendab see seda, et meeskonnas on mõni positsioon mehitamata või mängib seal «vale» mees. Eesti esiliigas on see veel mõeldav, kuid mida kõrgem tase, seda spetsiifilisemaks muutuvad mängijatele esitatavad nõudmised ja kui meeskond on komplekteerimata, kasutab vastane selle kiirelt ära.

On veel noori, kellel on Tartu taust, kuid kes on juba noorena siirdunud välisklubide akadeemiatesse. Loota, et sealt tullakse missioonitundest tagasi Tartu korvpalli toetama-päästma, on enesepettus.

Kui tullakse, siis ikka professionaalsesse meeskonda, kellel kõrged sihid (lisaks töötasu) ja kes mängib ambitsioonikates rahvusvahelistes liigades. Tullakse ka ennast n-ö ühe hooajaga üles töötama, et jääda silma ambitsioonikamatele meeskondadele ja minna edasi.

Miks peaks Tartu kohalike poiste ambitsioonid olema tagasihoidlikumad? Süsteem võib endale seada piirid sõltuvalt mitmesugustest teguritest (rahanappus, piiratud hulk häid mängijaid), kuid noor sportlane seda tegema ei pea. Heal tasemel õppimisvõimalusi pakutakse kõikjal maailmas ja lisaks mängitakse seal ka väga head korvpalli, eriti USA ülikoolides. Kuuldavasti vaatavad ka meie esindusmeeskonda edutatud koolipoisid sinnapoole ja see on igati loomulik. Selleks soovin noortele meestele vaid eesmärkide täitumist.

Tartu probleem on selles, et pea kogu meie n-ö uus põlvkond, välja arvatud Patrik Saal, on suure korvpalli mõistes ühe ja sama positsiooni mängijad.

Minu jutu mõte on selles, et ka heal tudengikorvpallil puuduvad mehhanismid ja vahendid, et mängijaid kinni hoida (kui mängija ei ole enam tudeng). Kui korvpall muutub elatusvahendiks, hakkavad kehtima profispordi reeglid ja siin raha kas on või ei ole. Korvpalluri aeg ja terviseressurss (põlved jne) tippkorvpallis tegutsemiseks on piiratud ja talle ei saa kuidagi ette heita missioonitunde puudumist, kui noormängijana seab kõrgemaid eesmärke ning otsib tugevamat klubi ja liigat.

See tähendab, et kui meie noored viie-kuue aasta pärast on ikka veel tudengikeskses meeskonnas, siis see ongi nende tase. Tartu ülikooli praegune idee ehitada üles Tartu ja üliõpilasmängijate keskne meeskond toimib Eesti liiga tasemel ja mängijad tunnetavad selle ära. Kellel tiivad vähegi kannavad, see läheb ja otsib suuremaid väljakutseid.

Tartu noortekorvpall on viimasel kolmel aastal järjest võitnud Eesti meistri tiitli U18 vanuseklassis ja kahtlemata näitab see treenerite head ja järjepidevat tööd. Kiita tuleb Raido Rebast, kes on olnud nende saavutuste pealooja. Altpoolt tulevate võistkondade perspektiiv nii roosiline ei ole. Noorteklassi võite ei peaks küll üle tähtsustama, kuid rohkem esikohti eelmisel hooajal Tartusse ei tulnud.

Meeste esiliigas play-off´i ei jõutud ja tänavuseks hooajaks ühineti Torma meeskonnaga. See on mõistlik, sest omal lihtsalt napib sel tasemel peale tulevaid noori ja Tartu korvpallile on oluline, et ülikooli korvpallikoolil säiliks koht esiliigas. Ühinemise tulemusel tuleb aga leppida sellega, et suure tõenäosusega järelkasvumeeskonda ülikooli esindussaalis me sel hooajal mängimas ei näe. Kodumängud peetakse Tormas.

Tartu korvpalli seis on keeruline ja nagu kõigile nähtavad faktid tunnistavad, midagi lihtsamaks ei lähe. Sellegipoolest ei tohiks Tartu korvpall eksida spordi põhitõdede vastu. Tuleb taotleda suurimat, et astuda sammuke või kaks edasi. Ka varem on Tartu korvpallis olnud raskeid aegu ja ikka on leitud ühiselt häid mõtteid, kuidas edasi minna.