Kaido Otsing: kui kallis on huvi ja selle arendamine?

Kaido Otsing

FOTO: Margus Ansu

Huvitegevus on just täpselt nii kallis, kui kulub konkreetse huvitegevuse korraldamiseks, sealhulgas juhendaja tasu. Põhimõtteliselt võib iga inimene olla huvitegevuse juhendaja, oskab ju igaüks midagi paremini kui teised asjahuvilised ning kui ta on nõus oma oskusi jagama tasuta, vähendab see tegevuse maksumust huvijuhi tasu võrra.

Huvitegevuse nimetus ise juba sisaldab mõtet, et oskusi antakse edasi tegevuse kaudu – peab olema inimene, kes näitab ette, kuidas teha. Teine tee on õppida matkimise teel, näiteks Youtube’ist, kuid siis puudub juhendajalt tagasiside. Selliselt oskusi omandades võib libastuda.

Huviharidus erineb huvitegevusest plaanipärase õppekavalise korraldamise poolest. Enamasti on see pikaajaline ja eesmärgipärane ning eesmärgi poole liigutakse järjepideva tegevuse kavandamisega.

Huvitegevus võib mõningatel juhtudel üle minna ka huvihariduse omandamiseks. Huviharidus on minu meelest huvialahariduse ebaõnnestunud lühend, mis on ka kahjuks pääsenud mitmesse õigusakti. Mõiste ise on aga seadustes piisavalt selgelt lahti kirjutatud.

Huviharidust saab omandada enamasti koolides. Kool on olemuselt reeglite ja kohustuste kogum, sisuliselt sunniinstitutsioon, kus õppekava valides on õppurid allutatud mingitele reeglitele. Huvi piirdub siin ainult kooli ja õppekava valimisega. Pärast seda valikut jääb vaid kool.

Kui õppuri huvi lõppeb, saab enamasti otsa ka kool. Huvi vähenedes ning eesmärgi muutudes on õppuril võimalik valida lihtsam õppekava.

Huvihariduses on muusikaõpetaja keskmine brutopalk 950 eurot, pole imestada, et seda teades ongi õpetajaametisse raske nooremaid muusikuid meelitada.

Tartu I muusikakoolis on huviharidust omandada küllaltki kallis. Pilliõpe toimub individuaaltundides ja selle põhjus on asjaolus, et eriti õppimise alguses tekiks hulgakesi koos häälitsejate puhul müra ja kaos, mille lahtiharutamiseks läheks mõttetult palju aega ja mis on olemuselt ebaefektiivne.

Kui mängijate pillimänguoskus paraneb, võib hiljem sellisest rühmategevusest kujuneda ansambel. Või isegi orkester.

Meie koolis on sellel aastal muusikaõppeks iga õppuri kohta 1918 eurot, millest lapsevanemal tuli tasuda jaanuarist maini 35 eurot kuus ja alates septembrist 40 eurot kuus. See on umbes 18 protsenti põhiõppe puhul, üldõppe omaosalus on 35 protsenti. Linn kui kooli omanik annab lisaks veel remondiraha või toetab uute pillide soetamist. Lõviosa maksnud maksumaksjatel on õigustatud huvi, kuidas tema raha kasutatakse. Maksumaksja tahab muusikat kuulata!

Selliselt rahastatud põhiõppe lapsed saavad harilikult 5–7 tundi nädalas, neist kaks individuaaltundi. Poole rehkenduse ehk üldõppe lapsed saavad 3–4 tundi nädalas, sealhulgas üks individuaaltund.

Mõlema puhul on õppurid kohustatud seitsme aasta jooksul omandama baasoskused, et soovi korral jätkata õpinguid keskastme koolis. Selleks peab täitma kooli reegleid, see tähendab esinema eksamitel ja arvestustel. Boonuseks on avalikud esinemised ja osalemine konkurssidel, kuhu päris iga õppur ei kvalifitseeru.

Sellise tegevuskava kaudu on Tähe tänava muusikakoolist alustanud oma muusikuteed üle veerandi Vanemuise orkestrist ja lisaks neile üle 90 muusikaõpetaja, kes töötavad Elleri koolis või teistes Eesti koolides.

Selle aasta «Klassikatähtede» mõlemad pianistid-finalistid Sven-Sander Šestakov ja Arko Narits on lõpetanud Tartu I muusikakooli. Muu hulgas saab neid kuulata septembri lõpus meie muusikakooli uue Estonia tiibklaveri esitlusel.

On õppureid, kes ei taha eelnimetatud kohustusi, nemad saavad valida vabaõppe, mille maksumus tuleb täiel määral endal tasuda. Seda me peame muusikaliseks huvitegevuseks.

Kool on olemuselt reeglite ja kohustuste kogum – sisuliselt sunniinstitutsioon, kus õppekava valides on õppurid allutatud mingitele reeglitele. Huvi piirdub siin ainult kooli ja õppekava valimisega. Pärast seda valikut jääb vaid kool.

Õpetajad peavad olema tingimata professionaalid. Õpilane valib, kui palju ta õpetajat «kasutab».

Paratamatult õpetajaskond vananeb. Meie õpetajatest on 50–60-aastaseid kolmandik, 60–70-aastaseid viiendik ja need üle 50-aastased pedagoogid teevad meil 65 protsenti tööst!

Huvihariduses on muusikaõpetaja keskmine brutopalk 950 eurot, pole imestada, et seda teades ongi õpetajaametisse raske nooremaid muusikuid meelitada.

Olles pikaajaline koolijuht – sel sügisel algas kahekümne viies õppeaasta –, olen veendunud, et seda ametit peetakse suuresti armastusest muusika vastu ning soovist hoida eesti kultuuris mingitki järjepidevust.

Tagasi üles