Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2018/09/25/11446274t1hef13.jpg)
- Staadioni 48 maja ainsad rentnikud on Tartu pensionärid, kes väärivad paremat kodu.
Pensionäride ühenduse Kodukotus spordipäeval paistis päike, mis oli suur vedamine, sest see tähendas, et vihma ei saja ka nooleviskamise toas ning koroonatoa põrand on kuiv. Kodukotuse liikmed kasutavad teatavasti Staadioni 48 asuvat miljööväärtuslikku puithoonet, mis on ehitatud 140 aastat tagasi psühhiaatriahaiglaks ning mis on kultuurimälestisena kaitse all.
Kui pensionäride spordipäeva kettagolf ja korvpalli täpsusvisked leidsid aset õues ning teatevõistlus maja taga pargis, siis nooleviskevõistlus korraldati maja esimese korruse toas, mille nurkades ja seintel on sissesadanud vihmavee jäljed. Koroonalauaga ruumis näis olukord samuti kehv, sest põrandal oli näha suure veelaiguga lohk, kuhu on ülemiselt korruselt kas mööda seinu või läbi lae vihmastel päevadel veelomp tekkinud.
/nginx/o/2018/09/25/11446275t1hf628.jpg)
Seepärast oligi päike seenioritele spordipäeval väga oluline.
Päeva juht Tiiu Oras nentis, et Kodukotuse majas on veel palju kurvemaid kohti, eriti kui mõelda maja selle osa peale, mida pensionäride organisatsioon ei kasuta.
Väärivad paremat
Tiiu Oras juhendab ise Kodukotuse seitsmest võimlemisrühmast kolme ning ta meelest vääriksid eakad võimlejad treenimiseks palju paremaid ja avaramaid tingimusi. Ka saal, mida nad kasutavad, on ta sõnul väike.
Meesteklubi president Kalev Jahnson näitas teise korruse sisselangenud ripplagedega ja katkise põrandaga ruume, kuhu tavaliselt külalisi ei juhatata. Pilt oli troostitu.
/nginx/o/2018/09/25/11446276t1h838c.jpg)
Nii Tiiu Oras kui Kalev Jahnson tunnistasid, et maja on oma olemuselt armas, aga see peaks armas olema ka hoone omanikule, Tartu linnale. Nad ütlesid, et tegelikult ei kipu nende organisatsioon sealt tingimata välja kolima, kui vaid hoonet korras suudetaks hoida. Staadioni 48 maja asub tänavamürast eemal ning seda ümbritseb väike park, kus saab spordivõistlusi korraldada ja piknikku pidada ning see sobib seenioritele hästi.
Küsimuse peale, mis saab ikkagi Staadioni 48 asuvast, ilusa puitarhitektuuriga hoonest tulevikus, vastas Urmas Klaas, et linn on seal teinud hädatarvilikke kulutusi, ja seni paremat lahendust ei ole.
Tartu linnapea Urmas Klaas on pensionäride ühenduse murega kursis. «Linn tahab Kuperjanovi tänava ERMi endist näitusemaja ära osta just Kodukotuse vajadusi silmas pidades,» rääkis ta, tuletades meelde lugu praegu Riigi Kinnisvara aktsiaseltsile kuuluvast majast. See seisab juba kaks aastat tühjana ning selle ostmisest on ühtviisi huvitatud nii Tartu linn kui ka üliõpilaskorporatsioon Sakala, kuid mille ostuõigus on riigihalduse ministril ikka veel langetamata.
«Selles, J. Kuperjanovi 9 majas saaks pensionäride organisatsioon oma tegevust kompaktsemalt korraldada, mis tähendaks neile ka väiksemad ülalpidamiskulusid,» rääkis Klaas. «Kahjuks ei ole vabariigi valitsuse liikmed seni suutnud selle maja Tartu linnale üleandmist ära otsustada. Selline otsusega venitamine meile ei sobi. Aga pensionäride ühenduse elu-olu parandamine on meile tähtis ning ilmselt on aeg hakata otsima uusi võimalusi eakate huvitegevuse tingimuste parandamiseks.»
Liiga kallis, et korda teha
Küsimuse peale, mis saab ikkagi Staadioni 48 asuvast, ilusa puitarhitektuuriga hoonest tulevikus, vastas Urmas Klaas, et linn on seal teinud hädatarvilikke kulutusi, ja seni paremat lahendust ei ole.
Linnavarade osakonna majandamisteenistuse osakonna Eva Lääne lisas, et Staadioni 48 maja on tõepoolest halvas seisus ja amortiseerunud ning vanad on ka tehnosüsteemid, sealhulgas elektri- ja küttesüsteem.
/nginx/o/2018/09/25/11446278t1hdef1.jpg)
«Peame tõsiselt kaaluma, kas suudame või ei suuda seda korrastada,» lisas ta. «See oleks väga kulukas, sest kordategemisel tuleb arvestada muinsuskaitse eritingimustega. Seni, kuni Kodukotus seal ruume kasutab, ei ole linn selle maja müükipanemist kaalunud.»
Staadioni 48 majas on kokku 3046 ruutmeetrit pinda, millest 890 ruutu kasutab Kodukotus. MTÜ Tehnikaringlus on sealt välja kolimas ja rohkem rentnikke majas pole.
/nginx/o/2018/09/26/11446996t1h95c5.jpg)
Kultuurimälestiste registris on Staadioni 48 maja kirjeldatud kui historitsistliku arhitektuuriga, 1878. aastal haiglahooneks ehitatud haruldast puithoonet, milletaolisi leidub Eestis vähe.
Tartu Psühhiaatriahaigla avati praeguse Staadioni tänava lõpus 1878.aastal. Selle rajajaks ja esimeseks juhatajaks oli Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kasvandik ja hilisem professor Eduard-Georg von Wahl.
Malle Salk, Kodukotuse juhataja
Käisime seda J. Kuperjanovi tänava ERMi endist näitusemaja vist juba kaks aastat tagasi vaatamas, tegime plaane, joonistasime toole ja laudu maha. Need olid nii ilusad plaanid. Et kuidas Tiigi tänavast tulevad meile sinna majja ka seltsilised. Et inimesi on palju, ja et on suur saal, mida kordamööda kasutame. Maailma ilusaim pilt!
Siis läks kõik pea peale. Ja mul ei ole enam mitte mingisugust usku... See on otsekui luhtunud unistus.
See maja siin Staadioni tänaval on ka tore maja, ja ruumi meile jätkub. Aga katus laseb igalt poolt läbi, keldrist tõuseb rõskust, siin on suured sodilaod. Ja kui vanad on need kommunikatsioonid ja torud! Me ei tea, mis saab, kui ühel päeval käib krõks ja midagi puruneb. Siin on juba uputusi olnud.
Aga neid ruume, mida me kasutame, neid me oleme ise korrastanud, tapeeti pannud ja uut mööblit soetanud, et kuidagi ära olla. Aga maksame meeletuid kütterahasid siin… See on väga kallis elamine siin.
Kuidas ei leita siis raha, et teha see hoone korda? Siin saaksid peale Kodukotuse veel paljud olla. Mõelge – kui ilus maja, tagahooviga!
Väga suur puudus on meil korralikust saalist. See, mida me saaliks nimetame, on võimlemise ruum ja väga kitsas. Suurteks üritusteks rendime ruume Salme tänavalt.
Kui selle maja teine nurk korras oleks, siis saaks sinna korraliku saali ehitada, mis päris saal oleks. Ruumi on hoones tohutult – 3000 ruutu, meie kasutame 900 ringis. Ülejäänud on kas varisemas või ei ole põrandat või ei ole lage. Ma ei tea, kas tõesti oodatakse, et see maja kokku langeb.
Ja sellest ka ei ole kasu, et keegi linna ametnikest tuleb meie üritusele, tervitab, ja ütleb, me mõtleme teie peale. Mina ei tea, mismoodi nad mõtlevad. Muudkui mõtlevad ainult.
Kõik see näitab, kuidas linn suhtub oma eakatesse. Need, kes on puuetega inimesed, käivad puuetega kojas, need kel on vaimsed erivajadused, käivad vaimse tervise hooldekeskuses. Kodukotus koondab neid eakaid, kes veel ise suudavad.
Teeme seda, teeme teist. Ikka küsitakse, millal on kontsert, millal loeng. Siis mõõdame vererõhkusid, ja muretseme head mett. Juurde muid toimetust, kõike, mis aitab seda elulõngakest hoida.
Mu meelest on nii, et kui linn aitab eakal olla toimekas, siis läheb tal pärast palju vähem seda raha, kui ta ei pea hakkama oma eakatele haigetele kohta otsima või üht ja teist teenust välja maksma.
/nginx/o/2018/09/25/11446279t1ha06a.jpg)