Liana Kolodinskaja: milleks halvustada popmuusikat?

Liana Kolodinskaja.

FOTO: Margus Ansu

Hiljuti ütles armastatud maestro Neeme Järvi «Pealtnägijale» antud intervjuus, et muusikaks saab nimetada ainult klassikalist muusikat. Kogu austuse juures maestro ning klassikalise muusika vastu tahan ma veidi vastu vaielda.

Klassikalise muusika tundmine näitab justkui silmaringi. Eeldame, et haritud inimene teab, et Eduard Tubina «Kratt» on esimene eesti ballett. Me peame loomulikuks teadmist, et «Elisele», mida paljud põhikoolilapsed klaveri taha sattudes klimberdavad, on kirjutanud Ludwig van Beethowen.

Klassikuid õpetatakse meile koolis ning eeldatakse, et edaspidises elus tunneme nende kuulsamaid teoseid ning käime vahel klassikalise muusika kontserdil. Nõustun, et see ongi oluline. Klassikaline muusika arendab tundemaailma, on ühtaegu rahustav ja inspireeriv ning selle tundmine annab kindlasti inimesele palju juurde.

Ometi on mulle alati veidi kummalisena tundunud tõsiasi, et klassikalist ja popmuusikat nii tugevalt vastandatakse. Olen tähele pannud seda, et paljud klassikalist muusikat hästi tundvad inimesed ei tunne sugugi popmuusikat. Näiteks nägin «Klassikatähtede» saadet, kus osalevatelt noortelt uuriti, kas nad tunnevad ära hetke suurimad hittlood.

Kindlasti leidub inimesi, kellele meeldib nii Patune Pool kui ka Chopin – selles pole mitte midagi halba ega häbiväärset.

Tuleb tunnistada, et nähtu põhjal olid nende teadmised popmuusikast üpris kesised. Seega, popmuusikud ja klassikalist muusikat tegevad inimesed elaksid justkui täiesti erinevates maailmades. See on mõnes mõttes ka mõistetav, kuid seejuures võiksid siiski vastastikku austada üksteise tehtut!

Kui on loomulik see, et me õpime ja austame klassikuid, tunneme süvamuusika suurkujusid ning nende tähtteoseid, siis võiks olla sama loomulik see, et koolis õpetataks lapsi tundma ka popmuusika tähtsamaid tegijaid ning võiksime maast madalast olla kursis näiteks Pink Floydi, Nirvana, Terminaatori või Fixi tuntuimate lauludega.

Fixi «Jaanipäev» on aastaid eestlaste iga jaanipäeva saatnud ning «Tsirkus» kahtlemata lugu, mis kõlab pea igal tüüpilisel pulma- või sünnipäevatrallil. Vähimagi kõhkluseta saab väita, et need on olulised lood, ning seda, kas neid teatakse ka saja või kahesaja aasta pärast, ei saa meie kunagi teada. Võime vaid oletada.

Seetõttu on minu arvates kahtlane argument see, et klassikaline muusika on see õige muusika seetõttu, et ta on vana. Kunagi on ka Fixi «Jaanipäev» vana.

Kellegi halvustamine ei näita halvustajat paremas valguses, vaid on pigem märk kitsarinnalisusest. Ka popmuusika on muusika. Küll hoopis teistsugune kui klassikaline. Nii nagu klassikalises muusikas, on ka popmuusikas erinevad suunad ja žanrid.

Tihti on ka popmuusika eri suundade esindajad üksteise suhtes ülikriitilised ja isegi vaenulikud. Esineb palju vastandamist: näiteks rokk vs. sült, mainstream-räpi üle arutatakse, kas see on üldse räpp, ja sageli halvustatakse sellise muusika tegijaid.

Minu arvates on kahtlane argument see, et klassikaline muusika on see õige muusika seetõttu, et ta on vana. Kunagi on ka Fixi «Jaanipäev» vana.

Olen ise ühel laulukonkursil näinud, kuidas tuntud ja tunnustatud muusik tümitas ja lausa alandas üht teismelist, kes oli esitanud enda kirjutatud kolmeduurilugu. Tõesti, laul polnud just sajandi šedööver, kuid arvan, et kaks head sõna selle muusiku suust ja laps oleks talle elu lõpuni tänulik olnud. Ta oleks võib-olla kirjutanud veel mitu kolmeduurilugu ja seejärel avastanud ise ka, et januneb millegi enama järele. Samas – keegi kunagi ütles, et lihtsuses peitub võlu …

Patune Pool ei ole halb. Selle ansambli muusika lihtsalt pole kõigi maitse. Kuid raadiotöötajana tean, et see on kümnete tuhandete Eesti inimeste maitse. Pole kahtluski, et nende jaoks on see muusika. Ning seda tuleb aktsepteerida. Kindlasti leidub inimesi, kellele meeldib nii Patune Pool kui ka Chopin – selles pole mitte midagi halba ega häbiväärset.

Muusika on järjekorda pandud helid. See, mismoodi ja kui keeruliselt keegi neid helisid järjekorda sättida ja esitada tahab, on igaühe enda asi. Teise inimese looming väärib austust. Isegi kui see pole meie maitse. Rohkem hoolimist ja austust üksteise vastu!

Tagasi üles