Kurb on näha nii kirglikku vastuseisu tasuta transpordile, sest maal elamine tähendab seda, et su palk kipub olema enamikust linnas elavate inimeste omast halvem. Linna tööle sõites kulutasid inimesed selle aasta juulini päris palju raha.
Tasuta ühistransport ei aita kuigi palju Kaja Kallast ja tema sõpru-tuttavaid, aga suur osa Eestist elab sootuks teistsugust elu.
Eestis valitseb töökäte puudus, aga ka palgavaesus: paljud kurdavad, et «tööl võid käia, aga raha peab sul omal olema». Olukorras, kus on palju madalapalgalisi töökohti, aga motivatsioon kaugemalt nende töökohtade juurde sõita oli siiani väike, aitab tasuta ühistransport töövõtjate valikut laiendada ja töötajatel hõives püsida.
Olen ise Elvast pärit ja toon näite sellest lähtuvalt. Elva-Tartu bussipilet maksis 1.60–1.65, edasi-tagasisõidu ehk ühe päeva ühistranspordi kulu oli seega 3.20–3.30 eurot. Tasuta bussisõit jätab iga päev Tartusse tööle käivale inimesele lõunasöögi raha kätte. Kuu ajaga säästab nii 60 euro ringis. Aastaga, arvestades puhkusepäevi, hoiab pidev bussisõitja kokku 700–800 eurot. Kui tal peaksid juhtumis olema Tartus koolis käivad lapsed, ulatub võit tuhandetesse eurodesse.
Enne tasuta ühistranspordile üleminekut püüti talvel ja kevadel väga jõuliselt luua muljet, et keegi seda ei kasuta ega hakkagi kasutama. Nii ägedat bussisõidu antipropagandat ei tulegi varasemast meelde.
Nüüd aga on esimesed kokkuvõtted tehtud ja selgub, et kuskilt on saabunud kümned tuhanded inimesed, kes sõidavad bussiga ja mitte vähe. Nullpilet on ühistranspordi kasutatavust tunduvalt suurendanud ja see ongi hea – võib vaid ette kujutada, mida oleks öeldud, kui bussid olnuks tühjad.
/nginx/o/2018/09/20/11432007t1hb3b3.jpg)