Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
/nginx/o/2018/09/19/11429255t1he08b.jpg)
Iseseisev Eesti riik on sajandist läbi tulnud. Ka Tartus on üks sada aastat järjepidevalt töös hoitud ettevõte – sünninimega Tartu kammivabrik.
Esimeseks kammivalmistajaks Tartus ja kogu Eestis oli Albert Laretei, kes alustas kammide valmistamise katsetusi ja nende tootmist 1918. aastal oma Vaba tänava kodumaja õuel puukuuris. Sellest saigi hakkaja mehe töökoda. Esialgu tegi ta kamme lehmasarvedest.
Laretei tehnoloogia nägi välja selline, et esmalt lõikas ta terava sarveotsa maha ning toruja osa pikuti lõhki, keetis selle õlis pehmeks ja pani pressi alla jahtuma. Sirgeks pressitud materjalile paigutaski mees omavalmistatud šablooni, lõikas välja kammitooriku ja sellesse piid. Tema käe alt tuli nii jämedate kui peenikeste piidega kamme.
Saksa ja Briti kapital
1922. aasta suvel Tallinnas korraldatud üle-eestilisel tööstus- ja kaubandusnäitusel pälvis Albert Laretei sarve-, luu- ja harjatööstuse valdkonnas oma toodetega teise koha ja tunnustuseks väikese hõbedast auraha.
Postimehes ilmunud näituse ülevaates kommenteeritakse ka kõnealust valdkonda: sarve-, luu- ja harjatööstuse saadusi olnud näitusel vähe, oma toorainet veetakse välja ning agaramad ettevõtjad peavad juba lähemal ajal nende tööstusharude korraldamisele asuma.
Oma tegevuse hoogustamiseks hankiski Laretei Soomest lisamaterjali, kunstsarve ehk galaliiti. 1928. aastal pani ta Pihkva (praegusel Võru) tänaval käima oma teise kammitöökoja. Seal hakkas ta paarikümne abilisega tselluloidist kamme valmistama.
Kuid selleks ajaks polnud Laretei kammitootmise maastikul enam üksi. Oli ilmunud teisigi üritajaid, kelle töökodades kasutati võimsamaid masinaid ja seadmeid, mida käivitasid elektrimootorid.
Laretei jõudlus jäi tema mõlemas töökojas tagasihoidlikumaks ning tajudes tihenevat konkurentsi, müüs kümme aastat kamme valmistanud Laretei oma ettevõtte selles valdkonnas võimekamale saksa töösturile.
1930. aastal muutus Tartu kammivabriku nimi. Selleks sai Eesti Comb Factory, lühendatult Estico ehk Eesti kammivabrik.
Mõne aasta pärast omandas vabriku üks inglise ärimees - väliskapitalile meeldis Eestis toota ja siit turule minna. Tartu kammidega siluti ja kohendati juukseid mitmetes Euroopa riikides, kõige rohkem hinnati neid Inglismaal.
Teguri tänavale ehitati uued tootmishooned ning kõrgajal oli vabrikus ametis 300 töölist. Toodang kasvas ja turul oli huvilisi, kuniks Teises maailmasõjas kõik kokku varises.
Kiletootmise võidukäik
Sõja järel kammivabriku tegevus siiski taastus. Poolteist aastakümmet pärast sõda olid peamiseks tooteartikliks tselluloidist valmistatud kammid, kuid tehti ka kunstsarvest juukseklambreid, prilliraame, sulepäid, suitsupitse jm. Tasapisi hakkas vabriku toodang mitmekesistuma ning sortimenti lisandusid lauatennisepallid, seebikarbid ja seebialused, hambaharjatoosid ning laste mänguasjad, eelkõige kõristid.
1958. aastal määrati vabriku direktoriks Vaino Kull, kes juhtis ettevõtet järjepanu kolmkümmend kaks aastat. Ettevõte hakkas üle minema uute materjalide ja seadmete kasutamisele, kuid 1962. aastal olid peamiseks toodanguks ikkagi kammid. Ent enam mitte tselluloidist, vaid hoopis tuleohutumatest plastmassidest. Rohkem hakati tootma ka laste mänguasju ja mitmesuguseid tarbeesemeid.
1969. aastal alustati eeltöid polüetüleenkile tootmiseks. See tõi kammivabriku ellu põhjaliku pöörde ning kolm aastat hiljem muudeti kammivabriku nimi Tartu plastmasstoodete katsetehaseks.
Siis sai kiletootmine tõelise hoo sisse. Valmistati kilet ja kilekotte ning vabriku kogutoodang kasvas jõudsalt. Töötajate arv ulatus mõne aja pärast juba üle tuhande. Ehitati uued tootmis-ja laohooned.
Nelja vahetusega huugava tehase juurde kujundati ka töötajaid arvestav olme: tegutses oma lasteaed, arstipunkt, juuksur. Populaarsed olid oma kohvik-klubi õhtud, kus moodsamas õhkkonnas kohtuti tuntud muusikute ja vaimuinimestega. Olid omagi harrastusansamblid ja koor. Tehasel oli oma spordi- ja puhkebaas ning oma hoole all hoiti Sangaste lossi.
1981. aastast hakati uusi plastmasse kasutama. Siitpeale vähenes kammide osatähtsus tehase suurtootmises veelgi. Tehase ajaloo uurijad oletavad, et Tartu kammivabriku 60 intensiivse tegevusaasta jooksul valmistati umbes üks miljard mitmesuguse moe ja otstarbega kammi.
Islandile ja Fääri saartele
Nagu paljudel teiste suurettevõtete jaoks, oli Nõukogude aja lõpp ka Tartu plastmasstoodete katsetehase jaoks väga keeruline, sest senine kindel varustus–turustus järjekord ehk materjal idast ja ka toodang itta enam ei toiminud. Lühikese ajaga tuli tehasest koondada mitusada inimest. Kuid ajalooline, kunagi ühe mehe puukuurist välja kasvanud ettevõte alles.
1993. aastal loodi kammivabriku baasil Estiko Grupp, mis alustas ka kinnisvara- ning jaekaubandusäriga. Tootmise pool hakkas kandma uut nime Estiko-Plastar.
Kaks aastat hiljem sai Estiko nõukogu esimeheks Neinar Seli, kelle eestvedamisel on Emajõe kaldale arendatud Emajõe ärikeskus (Plaskus), hotell Dorpat ja Tasku keskus. Estikole kuulub ka hotell Lydia Toomemäe jalamil.
Praegune Estiko-Plastar valmistab eelkõige pehmete kilepakendite materjali toiduainetööstusele, kuid nende toodangut kasutatakse ka turba, mulla ja väetiste, samuti majapidamis- ja tualettpaberi pakendamiseks. Ettevõtte põnevamateks sihtkohadeks on Islandi ja Fääri saarte kalatööstused: väljapüük sorteeritakse juba kalalaevadel ning pannakse siis Tartus valmistatud kilepakenditesse.
/nginx/o/2018/09/19/11429254t1hf625.jpg)