Keemik Arvi Liiva võrdleb Punsli õli kirjeldusi siit ja sealt

  • Kunsenpalsam, rabandusvesi, emapalsam, safrankrookuse tinktuur...

Palamuse punsli eli pudel.

FOTO: Eili Arula

Tartu Postimees kirjutas just suurest Paunvere laadast, mis meelitas kohale tuhandeid inimesi. Laada kõige minevamaks kaubaks osutus traditsiooniline Punsli õli ning selle joogi soetamiseks apteegist tuli sabas seista vähemalt veerand tundi.

Oskar Luts kirjutas juba oma mälestuste raamatus «Ladina köök», kuidas ta apteekriõpilasena Tartus Hirschfeldti apteegis pani tähele seda, et rahva üks kõige nõutavamad arstimeid oli kuulus kunsenpalsam, mida osteti siis poolnaelte ja naelade viisi. Sealjuures märkis ta, et «… eestlased ja sakslased ostavad seda siiski minimaalse kvantumi, nii kolme ja viie kopika eest, kuna venelane tahab alati saada seda täis «portsioni», ilma et nimetaks sealjuures hinda. Eks selles eraldubki vene lai iseloom.»  

Versioone jätkub

Kunsenpalsami (ladina keeles Balsamum Kunzeni) ehk rahvapäraselt Punsli eli ajaloo ja koostise kohta on mitu versiooni.

Palamuse rahvale kõige meelepärasem arvamus on, et Punsli eli sai alguse just Palamuselt ja selle algupärase retsepti pärandas kunagisele legendaarsele apteekrile Tiiu Kolgile tema isa, kes oli Laiuse apteeker.

Põhjalikult ja teaduslikult on kunsenpalsami kohta käivaid materjale uurinud Tartu ülikooli farmaatsiateadlane Ain Raal. Tema artiklid leiab väljaannetest Akadeemia ja Apotheka ajaleht.

1878. aastal ilmunud saksa rohuteaduse käsiraamatust leiame samuti kunsenpalsami koostise, mille  valmistamiseks tuli võtta aromaatset vett 75 osa, salveipiiritust 25 osa ja safrankrookuse tinktuuri 2,5 osa. Aromaatne vesi koosnes omakorda paljudest komponentidest: nelgipuuõli, kaneelipuuõli, sidrunikoorteõli (kõiki 2ml), apteegitilliõli, lavendliõli, piparmündiõli, rosmariiniõli ja salveiõli (kõiki 1 ml). Kõik need lahustati 0,5 liitris piirituses ja lisati destilleeritud vett kuni mahuni 1 liiter.

Tolleaegsetes raamatutes nii rabandusvee, aga ka emapalsamina tuntud aromaatset vett soovitati eraldi võtta 50–60 tilka söögiisu suurendamiseks ja seedimise soodustamiseks, ka krampide, koolikute ning jõuetuse leevendamiseks. Safrankrookuse tinktuur aidanud ära hoida ka veresoonte lubjastumist ning see oli kasutatav üldtugevdava vahendina.

Möödunud sajandi kirjutistes kunsenpalsami koostis mõningal määral muutus.

Nii annab 1930. aastal  Hagersi farmaatsia käsiraamat selle koostisse veel kikkaputke piirituse, milles kuulusid lisaks angeelikaõlile veel kadaka- ja palderjaniõli.

Palderjan on üldtuntud kergelt rahustava ja undsoodustava toimega, kadakas muudab tõhusamaks uriinierituse. Kikkaputk ise aga oli inglijuure nime all au sees juba keskaegsetes mungajookides, ka tema mõjub nagu palderjan rahustavalt ning ühtlasi suurendab isu ja korrastab seedimist.

Seega on kunsenpalsam arstirohi, mis peale südamepöörituse peaks aitama mitmete muude tõbede vastu. Seetõttu on ka arusaadav, et Punsli eli ei valata ei pokaalidesse ega ka viinapitsidesse ja kokku temaga ei lööda.

1934. aastal ilmunud «Eesti entsüklopeedia» IV köites on kirjas: «Kunzen`i palsam, farm. mitmesuguste eeterlike õlide lahus alkoholis, värvitud safraniga.»

Vikipeedia artikkel ütleb, et Punsli õli, ka Punsli eli, ka Kunzeni haavapalsam, on kitsamas tähenduses kuue ravimtaime tinktuur, mis algselt oli mõeldud haavade võidmiseks, kuid mida hiljem hakati kasutama söögiisu suurendaja ja sügismasenduse peletajana.

Usk rohu võimu sisse

Punsli eliga puutume lähemalt kokku Oskar Lutsu noorpõlve pildikestest kirjutatud raamatus «Suvi», ja ka samanimelises kultusfilmis. Peale rätsepmeistrite Kiirte peres kohvijoomist kahtlustab Toots, et talle on seal kohvi asemel lambiõli sisse joodetud, millest tunneb ta tugevat südamepööritust.

Abi saamiseks minnakse üheskoos Kiirega Paunvere apteeki. Seal apteeker nõjatub leti najale, vaatab haigele Tootsile otse silma, naeratab pisut ja ütleb siis:

«Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil raha raisata.»

Seejärel võtab apteeker riiulilt klaaskorgiga pudeli sildiga «Bals. Vulnarar. Kunz.», valab sealt purgi kollakaspunast vedelikku pooleni täis, tuleb siis Tootsi juurde tagasi ja lausub: «Jooge see ära, küll siis näeme, kas südamepööritus läheb mööda või mitte.»

Toots võtab purgi, joob selle pikkamööda tühjaks, krimpsutab nägu, pühib suu taskurätiga kuivaks ja vaatab küsivalt apteekri poole: «Jaa, nagu oleks parem. Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?»

«Punsli eli,» kordab apteeker. «Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu meie anname, siis jääksime ka ise haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi. Kõige kangema rohu toovad abiotsijad ise enesega ühes; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jooge siis, mis teile antakse, ja ärge küsige. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimust.»

Kuidas edasi Toots enda tervist ja apteeker oma usku Punsli eliga täiendavalt parandasid, võime lähemalt lugeda Oskar Lutsu «Suvest» ning ühtlasi sellest, kuidas selle ravimi üks põhikomponente spiritus vini neile mõjus.  Filmis seda tegevust tõenäoselt eetilistel või pedagoolistel kaalutlustel ei esitatud.

Keemik Arvi Liival on eluaeg olnud sügav huvi kodu- ja ajaloo vastu ning oma tähelepanekuid on ta soovinud nii mõnigi kord jagada Tartu Postimehe lugejatega.

FOTO: Silel Annuk

Tagasi üles
Back