Jüri Kõre: kas tõesti valimised tulevad jälle vanamoodi?

Jüri Kõre Foto: Margus Ansu

Briti kolleeg saatis kutse konverentsile, kus tehakse vahekokkuvõte sealsetest sotsiaaltöö reformidest. Kaks aastat tagasi otsustasid britid, et lastekaitses ei saa vanamoodi edasi toimetada, ja alustasid haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva laste sotsiaaltöö ümberkorraldamist.

aastal jõuti samale järeldusele eakate ja puuetega inimeste hoolekande suhtes. Ja protsessiga liitus seda valdkonda juhtiv tervishoiuministeerium.

Vaevalt et allakirjutanul õnnestub kolleegi kutset kasutada. Aga võiks. Esiteks seepärast, et Eesti hoolekande kujundajad on inglastelt üht-teist üle võtnud. Kui originaali kohendatakse, kas pole siis põhjust hinnata ka koopia seisu?

Seejuures võiks mõtiskleda selle üle, kas meie valdavalt poliitiliste näpunäidete järgi vormitavate reformide kandepind on piisavalt lai ja tulemus jätkusuutlik. Hea näide on töövõimereform, kus loodetud tulu asemel nüüd hoopis kulusid kokku arvutatakse ja mis käivitati küll strateegia nime kandva dokumendiga, aga sisult oli paarikümneleheküljeline poliitbroileri kokkumiksitud memo.

Kaasamise kuulutamisest ja muust sellisest toredast jutust hoolimata on Eestis tänini uuenduste algatamine õigus või eelis, mida jagub vähestele. Poliitilise eliidi kõrval näiteks ärieliidile, kes praegu oma osaluse ühiskonna kujundamises Riigireformi Sihtasutuse rahastamisega otse välja öeldes välja ostab.

Inglastele on staatus loomulikult ülitähtis. Staatus ja õigused käivad käsikäes. Kuid vastutust jagatakse lahkemalt kui meil: osale, anna oma panus, kasuta oma kompetentsi. Seetõttu on ka ümberkorraldusi hoolekandes alustatud meie tavapärasest skeemist üsna erineval moel.

Aga paberiteta poliitikaanalüütikule, nagu allakirjutanu, ei tundu veenev, kui iga erinevuse silumiseks on tagataskust võtta üks ja sama lahendus: tsentraliseerimine.

Võimalikult laiapinnalise osavõtu saavutamiseks on loodud sotsiaaltöö reformi koduleht.

Kogu protsessi niiditõmbajad ei ole tähtsad ametiasutused, nad on võrdse kaaluga asjaosalised.

Juhtimispüramiidi tipus on hoopis uus sõltumatu institutsioon – sotsiaaltöö kolledž. Eesti tavapraktikat silmas pidades alustati «valest otsast»: mitte Exceli tabeli toel kulude-tulude kokkuliitmisest, vaid sotsiaaltöö kui tegevusvaldkonna ümbermõtestamisest.

Selleks kirjeldati vastav erialane hierarhia (viis sotsiaaltöö tasandit ja sama arv kitsamaid erialasid), nõuded eri tasandi spetsialistidele ja organisatsioonile, mis koostoimes spetsialistide oskustega võiks anda parimad tulemused. Niipalju sissejuhatuseks ülemere arengusuundadest.

Aga kaugetelt maadelt kodutanumale. Ees ootavatel valimistel soovib seniste märkide järgi võimu oma kätte saada tavapärasest suurem arv haldus- või akadeemilises hierarhias kõrgetel kohtadel olevaid isikuid.

Tõsi, ongi asju, mille tegemiseks või ümbertegemiseks on vaja võimu. Aga ka neid, milleks on vaja laialdast kompetentsi.

Viimast on mõnikord päris piisavas koguses vabade kodanike ja kodanikuühenduste seas ja pole vajadust pugeda uhket ja paljulubavat nime kandva partei tiiva alla.

Et poliitikaväliseltki on võimalik kavandada ulatuslikke ühiskondlikke muudatusi, sellest võis aimu saada eelnenud Briti näitest. Ilmselt leiame paari kuu pärast igast teisest valimisplatvormist õilsa lubaduse riigiametite ja -ametnike arvu vähendada (nende võimu kärpida). Ja vaevalt on sama palju ettepanekuid senise poliitilise raamistiku muutmise kohta.

Aga vähemalt valimiste vahel on kodanike partneriteks pigem vabaühenduste tüüpi organisatsioonid ja nende aktivistid, mitte kohalikud parteikontorid.

Parteistumise kire kõrval tekitavad mõningast nõutust ka tõotused mitte tallata vasak- või parempoolset rada. Kõik, mis ühiskonna uuendamise sildi all valguse kätte lubatakse, on ikka ja ainult innovatiivne ja edumeelne.

Õigupoolest piisaks mõne valdkonna ohjamiseks sellistest sammudest, mida on kohane märgistada sildiga «ratsionaalne». Näiteks valimistel üheks olulisemaks tööjõupoliitika küsimuseks kippuva rändepoliitika puhul kvoodisüsteemi edasiarendamine.

Kanada eeskujul soovitatav sisserändajatele hindepunktide panemine ei lahenda meie väikesel tööturul mitte kuidagi töötajate struktuurse puudujäägi probleemi.

On tõsi, et mõnedki meie proportsioonid, olgu jutt töökohtadest, sissetulekutest vms, on paigast ära. See tähendab, et tegu on ilmselgelt disproportsiooniga. Aga paberiteta poliitikaanalüütikule, nagu allakirjutanu, ei tundu veenev, kui iga erinevuse silumiseks on tagataskust võtta üks ja sama lahendus: tsentraliseerimine.

Koolipapa Treffneri ütlust pisut suvaliselt tõlgitsedes on tegu alasti sotsialismusega, mitte uuenduslikkusega. Algajate rahvajuhtide hinnangul on meil 79+1 hoolekande poliitikat (79 omavalitsuste abi andmise reeglistikku ja 80. on riiklik tsentraliseeritud hoolekandekorraldus).

Selline seis on arvajate vaatenurgast kas lihtsalt ebamõistlik killustatus või siis on 79 hulgas palju kärnaseid lambaid (loe: nõrku abiskeeme). Aga kas ei või olla ka hoopis vastupidine vaatenurk: nende 79 seas on mitu või isegi mitukümmend päris tõhusat kohalikku hoolekandekorraldust, ja hoopis see plussmärgi taga olev rasvane number üks ehk riiklik poliitika on pisut lombakas? Sel juhul, milleks teda veel võimendada?

Esiplaanil on võit ja võim. Mitte osalus ja oma panuse andmine. Paraku kõik ju ei võida ja vähemalt siiani ei ole märke sellest, et ka kaotajatelt ja nende toetajatelt oodatakse panustamist Eesti tulevikku.

Kui otsida hoolekandest seda allikat, mille vett suurde jõkke juurde juhtida (poliitikat tsentraliseerida) tasuks, siis ega see nii lihtne olegi. Omavalitsuste kulutused hoolekandele, 3,7 protsenti kõigist sotsiaalkaitse kuludest aastal 2015, on väike piisk avalikus rahameres. Viis aastat varem oli vastav protsent 4,7.

Võib öelda, et oli ju võtta küll: tervelt viiendik on sellest suhtarvust vahepeal vasakule läinud. Aga mis on siis viiendiku võrra paremaks muutunud?

Hoolekandes on asju, mida mujal, tugevalt detsentraliseeritud ühiskondades korraldatakse suhteliselt koondatud skeemidega. Näiteks puuetega inimestele mõeldud sotsiaaltransport. Või hädakutsungi teenus. Paraku on need meil omavalitsuste korraldatud teenustena üsna nõrgal järjel ning vastavad süsteemid ootavad loomist, mitte kokkukoondamist.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et riigikogu valimisteks soojendust tegevad poliitikaprofid ja amatöörpoliitikud ei erine vähemalt ühes asjas üksteisest grammigi. Keegi ei nuta selle üle, et need nähtused, mida ühe või teise nurga alt saaks tõlgitseda tsiviilühiskonna tugevnemisena – arvamusfestival, Jääkelder, Vabaerakond – on sumbunud või summutatud. Esiplaanil on võit ja võim. Mitte osalus ja oma panuse andmine.

Paraku kõik ju ei võida ja vähemalt siiani ei ole märke sellest, et ka kaotajatelt ja nende toetajatelt oodatakse panustamist Eesti tulevikku.