Eelmisel nädalal oli väga tähtsa riikliku küsimusena riigikogus arutelu venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Lõimumise, õppimise ja tööhõive seisukohalt on äärmiselt oluline, et Eestis elavad inimesed oleksid sarnases keeleruumis. Tähtis on jõuda ühisele arusaamisele, et eri kultuuriruumid vajavad ühendamist.
Vahur Kollom: eestikeelne õpe alaku Tartust (1)
keel on kui tugev ja igavene sild, mis ühendab omavahel erinevad Eestis elavad inimesed. Poliitikud ja asjatundjad on oma seisukohti selles asjas tutvustanud. Mitmed erakonnad on selgelt väljendanud soovi üle minna eestikeelsele õppele. Sellest võib järeldada, et nii mõnestki valimisprogrammist leiame vastavasisulise lubaduse.
Kohaliku omavalitsuse ülesanne on pidada vallas või linnas ülal koolieelseid lasteasutusi, põhikoole, gümnaasiume, kui need on omavalitsuse omanduses.
Tartul on seega võimalus haarata initsiatiiv eestikeelsele õppele üleminekuks. Seda enam, et Reformierakond on selgelt välja öelnud, et soovib eestikeelsele õppele üleminekut. Samuti on Kristen Michali sõnavõtud olnud äärmiselt kriitilised Tallinna linnavõimu keeleõppe seisukohtade suhtes, kuid ta on neis ära unustanud, et Tartus on tema erakond võimul ja pädev asjaga tegelema.
Seadused ei keela Tartus üle minna eestikeelsele õppele. Sisulisi otsuseid ei ole kindlasti langetada lihtne ja see võib kaasa tuua vastuseisu ning hoolekogude protesti. Kuid ülemineku saab korraldada kõikide asjaosaliste huve arvestades ja järk-järgult.
Eestikeelsele õppele üleminek on tegelikult küsimus meie enda väärtustest, keele staatusest ja mainest. Meie rahvusliku identiteedi küsimus.
Ja lõpetuseks Kristi Aria mõte Õpetajate Lehest: «Eesti haridussüsteem ja Eesti kool peavad andma Eesti eri rahvusest lapsevanematele kindlustunde, et nende lapsed saavad eesti koolis eesti keeles õppides väga hea hariduse ning arendavad seal ka oma emakeele oskust.»