Heiki Lill: suur palgalõhe valmistab ette kehvikvanureid

Heiki Lill Foto: Kristel Vask

Palgalõhe ei ole eile tekkinud probleem, vaid on Eestis olnud üsna pikka aega ja selle mõjud ulatuvad ka kaugesse tulevikku, mil praegustest tööinimestest saavad pensionärid.

Me asume statistiliselt täpselt Jaapani ja Lõuna-Korea vahel! Esikolmes! Selline avaldus kõlab ju uhkelt. Kuid kõnealust tabelit silmitsedes sooviks olla pigem Rumeeniaga samas otsas, tagantpoolt esimene, sest tegu on OSCE palgalõhetabeliga, mida aeg-ajalt avaldatakse.

Viimati avaldatud andmed on pärit 2017. aastast ning võrdlevad meeste mediaanpalka naiste omaga. Eestis teenivad naised 28,3 protsenti meeste mediaanpalgast vähem, Rumeenias aga 1,5 protsenti. Paneb mõtlema? Teeb kadedaks?

Ausalt ma ei kujuta ette, mida me siin Maarjamaal rumeenlastest nii väga halvemini teeme. Küll aga on sel teemal palju mõtteid vahetatud ja mõningaid ettepanekuid tehtud.

Üks ettepanek on olnud palkade avalikustamine nii töökohal kui ka töökuulutustes. See tähendaks, et juba tööle kandideerides teaks tööotsija, palju sel ametikohal palka makstakse. Seega ei hakka ta palka küsides alapakkumist tegema. Samuti saaks võrrelda, kas ehk konkureerivas ettevõttes sarnasel ametipositsioonil töötajat rahaliselt rohkem ei väärtustata.

Probleem tekib aga kindlasti sellest, et kui tööle kandideerija saab juba töökuulutuses teada tulevase palga, võib asutuse sees see pahameele tekitada: ei tooda ju kõik töötajad võrdselt väärtust juurde ja kui sellest hoolimata makstakse kõigile palgapäeval võrdselt palka, siis kaob parematel töötajatel motivatsioon. Või lahkuvad ja lähevad konkurendi juurde.

Seega oleks ehk mõistlik hoopis avaldada antud töökohal makstav miinimum-, maksimum- ja mediaanpalk? Töötajad teaksid, mis summa on minimaalne, millega võivad arvestada, ja samuti teaksid, mis on maksimaalne. Liiatigi saaks võrrelda oma teenistust mediaanpalgaga.

Muidugi ei tohiks miinimum- ja maksimumpalk antud töökohal erineda mitu korda, näiteks 500 ja 2000. Sel juhul ei täidaks see lahendus eesmärki.

Kui tööle kandideerija saab juba töökuulutuses teada tulevase palga, võib see asutuse sees pahameele tekitada: ei tooda ju kõik töötajad võrdselt väärtust juurde ja kui sellest hoolimata makstakse kõigile palgapäeval võrdselt palka, siis kaob parematel töötajatel motivatsioon.

On juhitud ka tähelepanu sellele, et kuna valdavalt valivad vanemapuhkuse peale perelisa saamist naised, siis jäävad just nemad justkui toppama oma erialaste teadmiste ja oskustega ning kui nad naasevad tööturule, ei ole nad enam konkurentsivõimelised. Pealegi täidab tihtilugu tööandja kohustust tagada ametikoht ja palk, mis oli enne vanemapuhkusele minekut. Teistel töötajatel on aga sel ajal palk tõusnud ning õnnelik ema saabki juba kolleegidest väiksemat teenistust.

Selle probleemi üks lahendusi on vanemapuhkuse kasutamise paindlikkuse suurendamine, et ka mehed oleksid rohkem lastega ning naised naaseksid varem töökonkurentsi ega jääks erialases arengus maha.

Ehk aitaks ka osalise tööajaga töötamise suurem paindlikkus vanemapuhkuse ajal. Ehk siis, kui praegu on lubatud vanemapuhkusel olijal saada väikest tulu vanemapalgas kaotamata, siis peaks seda piirmäära suurendama, et tagada karjäärivõimalus ka pärast vanemapuhkuse lõppu. Ükskõik, kes seda puhkust siis kasutab.

Kuna palgalõhe ei ole eile tekkinud probleem, vaid on olnud üsna pikka aega, siis selle mõjud ulatuvad ka kaugesse tulevikku. Pean siinkohal silmas pensioni. Kehtiv pensionisüsteem on kolmesambaline. Kusjuures kõik kolm sammast on tugevalt seotud teenitava töötasuga. Kõige paremini on mõistetav ehk teine sammas: kaks protsenti brutopalgast pluss veel neli, kokku kuus protsenti palgast.

Ausalt ma ei kujuta ette, mida me siin Maarjamaal rumeenlastest nii väga halvemini teeme.

Kolmanda sambaga on ehk lihtne, seda saab igaüks ise otsustada, kui palju maksab. Kui alla 6000 euro või 15 protsendi brutopalgast aastas, on see tulumaksuvaba. Igaüks näeb tootlikkust ja ka seda, palju on raha kogunenud.

Seevastu riiklikku vanaduspensioni arvestatakse omapäraselt. Peamine on ehk meeles pidada, et seegi on seotud tegeliku sissetuleku, mitte töötatud aastatega (kuigi nõutav on 15 aastane tööstaaž). Seega, need kes teenivad vähem, saavad tulevikus ka kumulatiivselt vähem pensioni.

Siit ka küsimus: kas me valmistame ette halvasti hakkama saavaid vanureid?

Mis on siis lahendus? Kas peame riigina hakkama kasvatama ametkondi, et kontrollida, kuidas ja miks makstakse ühtedele rohkem ja teistele vähem? Arvan, et mitte. Igasugused kontrollmehhanismid tuleks viia nii madalale, kui on võimalik. On üsna mõeldamatu, et mõni ministeerium tuleb ettevõttesse kontrollima, kuidas on organiseeritud töötegemine ja palgamaksmine.

Riik peab looma tingimused, et pooled – töötajad ja tööandjad, ka riigitöötajad-ametnikud – lepiksid võimalikult madalal tasemel kokku töötingimustes, teeksid kollektiivlepingud. Ja kui neid tingimusi ei täideta, alles siis pöördutakse vastavate ametkondade poole.