Keskkonnateadlikud Popi ja Huhuu

Kerli Jõgi
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helen Rekkor (vasakult) on Popi osas, Rauno Kaibiainen kehastab Huhuud ja Merle Jääger Isandat.
Helen Rekkor (vasakult) on Popi osas, Rauno Kaibiainen kehastab Huhuud ja Merle Jääger Isandat. Foto: Sille Annuk

Karlova teatri selle hooaja avalavastus «Popi ja Huhuu ehk Isanda ilmutus» seob Friedebert Tuglase novelli tegevustiku praeguse ehitusmüra ja tolmu täis Tartu linnatänavatega ning tõstab esile kahe peategelase, koera ja ahvi käitumismustrite vaatemängulise külje.

Eelmise sajandi alguses kirjutatud novellile on lavastuse tarbeks tehtud lisandusi loos ja ka tegelaskõnes. Nii näiteks sajab müra ja tolmu saatel läbi lae lavale kraanakonks, mille peale Isand (Merle Jääger) märkamatult lavalt kaob ja algab novellist tuttav Popi ja Huhuu lugu.

Samasugusel märkamatul moel ilmub Isand tagasi lavale etenduse lõpuks, et sõnadega «Laske või õhku, aga meie jääme siia!» lugu kokku võtta. Sellise raamistiku abil muudab lavastaja Kati Kivitar algteksti aktuaalseks ning avab lavastuse kriitilise vaate kinnisvara arendustööle.

Tagasi üles