Heljo Pikhof: Eesti huvid nõuavad tegusid, mitte tühje sõnu

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tuleva aasta riigieelarve arutelu näitab selgelt: Eestil on põhilised koolitükid õppimata. Kuis nii, võib küsida. Saab ju valitsus Brüsseli õpetajatelt ühe priske viie teise järel, on teistele eeskujuks suisa autahvlile riputatud.

Ometi, kõige tähtsam tarkus, mis koolipõlvest kaasa võtta, kõlab nõnda: sa ei õpi mitte õpetajale ja mitte hinnete pärast, vaid iseendale.

Eelarvet koostades või mis tahes sihte seades peaksime lähtuma omaenese ühiskonna vajadustest, kestmisest, rahvast, et tagada «eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade», nagu ütleb pidulikult Eesti Vabariigi põhiseadus.

Meie praegused poliitikakujundajad aga vilistavad omainimestele.

Otsekui põlvpükstes paipoiss lehvitab valitsus oma «stabiilsuse eelnõuks» ristitud eelarvega võõramaa õpetaja poole: «Mul on kodutöö tehtud!»

Kaalul hiir ja elevant

Neil päevil käis meediast läbi rasvase pealkirjaga infokild: Brüsseli mõttekoja Lissaboni Nõukogu ja üks pank jõudsid ühisuuringu käigus tõdemuseni, et Eesti on kõige tervema majandusega ning progressiivseim riik euroalas. Kas pole uhke, lausa kõrvust tõstev uudis!

Milleks siis pöörata tähelepanu veel säärastele «pisiasjadele», et Eesti valitseb konkurentsitult euroliidu narkosuremuse pingerida või et meie laste vigastussurmade näitaja on Euroopa kõrgemaid!

Eesti lastel on neurootilisi ja stressiga seotud häireid hüppeliselt rohkem kui veel viis aastat tagasi ning juba pooleteiseaastased põnnidki ei saa läbi psühhiaatrilise ravita: lapsed reageerivad vanemate stressile, mis kõige sagedamini on põhjustatud toimetulekuraskustest. Kõik need näited, muide, on ühe ja sama päeva infovoost.

Raskete aegade loomulik kadu?

Ent meid on häbemata vähe: oleme praegugi vähese  sündimusega väikeriik, liiati väheneb meil sündide arv lähiaastatel poole võrra.

Demograafiline vabalangus on möödapääsmatu juba sellegipärast, et laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna kannul tuleb kitsaste aegade väiksem põlvkond. Neis oludes ei ole meil ainsatki hinge ohverdada oma «autahvlialtarile», sest näilist tublidust taga ajades ei jätku meid kuigi kauaks – ei meie rahvast ega Eesti riiki.

Keegi ei vaidle ju vastu, et kõigile – ka Eestile – on hea, kui euroala kenasti koos püsib. Ometi ei suuda me isegi oma parima tahtmise juures Euroopa arenguid kuigivõrd mõjutada, kui meist palju suuremad elavad ülejõu.

Kas teate seda lugu, kuidas elevant ja hiir otsustasid kaalujälgijateks hakata? «Ma võtsin nädalaga kümme grammi alla!» uhkustab hiir. «Mina ka,» kostab seepeale elevant.

Mõtted ja teod

Sotsiaaldemokraatide peamised parandusettepanekud riigieelarvesse taotlevad õpetajate ja kultuuritöötajate, pääste- ja kiirabitöötajate palgatõusu: riik ei saa toimida, kui nende alade töötajad pühivad Maarjamaa tolmu jalgadelt.

Ja veel oleme raiunud kui rauda lastele ja noortele suunatud meetmete vajadust. Taas tuleks käivitada lasteaiakohtade riiklik toetusprogramm ja tudengite õppelaenude kustutamine, võimaldada tasuta koolilõuna gümnaasiumiõpilastele ja õppetoetused üliõpilastele.

Pelgalt valikutele taandub tahe kolmekordistada lastetoetused teisest poolaastast. Praegune 19 euro suurune toetus on muutunud riigile juba piinlikuks. Riigi abita sulab rahvas lihtsalt kokku. Praegu sünnib perre keskmiselt 1,65 last, ehkki vanemad tahaksid kahte-kolme.

Pangem tähele: praegu on meie sünnitusealiste naiste arv veel haripunktis, lapsi aga on tänavu kolme kvartaliga sündinud 785 vähem kui mullu samal ajal. Peresid toetades saaksime ehk veel päästa, mis päästa annab – kui mitte homse, siis ülehomse tarvis.

Lasterikaste perede ausse tõstmine on igal juhul tähtsam kui kintsukaapimine võõrsil.

Potentsiaalsed lapsevanemad vajavad kindlustunnet, et nad suudavad oma lapsed üles kasvatada ka segastel aegadel. Egas lapse vajadused saa otsa pooleteiseaastaselt, siis, kui otsa saab vanemapalk. Hoopis vastupidi – koos lapse sirgumisega kasvavad ka temale tehtavad väljaminekud.  

Ammuilma on teada, räägitud ja üle räägitud need põhilised tegurid, mis aitaksid pisutki sündimust suurendada, ellu aidata pererahva loomulikke soove.

Nendeks on riigi senisest tunduvalt suurem materiaalne toetus, lastehoiu kättesaadavus ning turvatunne, teadmine, et ka töö kaotanud või üksikvanem suudab lapsed üles kasvatada, neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada.

Kust tuleks raha

Kummastav on küsida, kust leida laste ja perede toetamise ehk siis inimese väärtustamise katteallikad.

Riigieelarve kontekstis peaks ehk vastama: tulumaksu täiendav aste, st 26-protsendine maksumäär tuluosale, mis ületab 1000 eurot kuus. Juurde saab kaitsekulutuste väiksemast suurendamisest ja reformimata riigimaa müügist. Kaaluda võiks ka tulumaksumäära tõstmist 21 protsendilt 22 protsendile.  

«Eelarve poliitikavalikud on praegu selgelt liikmesriikide pärusmaa,» rõhutas peaminister riigikogu ees valitsuse Euroopa Liidu poliitikat selgitades. «Liidul ei ole pädevust sekkuda tervishoiu- ega sotsiaalsüsteemi puudutavatesse otsustesse.»

Päris julge tunnistus ajal, kui valitsus riigistab haigekassa ja töötukassa raha – sest olemasoleva maksubaasiga pole riik lihtsalt maksusuutlik.

Riigikogu ees esinedes ütles Andrus Ansip: me lähtume oma mõtlemises Eesti huvidest. Aga tegudes?