Aasta kõige pimedamal ajal on tarve ja komme süüdata tulesid. Lähenevad jõulud, eeloleval pühapäeval on esimene advent. Peale koduste meeleolu- ja kalmistute mälestusküünalde lülitatakse varsti särama ka rajatistele ja puudele paigutatud tulevärk, mistõttu eelmisel nädalal kontrolliti nende korrasolekut ning alustati asendus- ja parandustöid. On ka teada, et linn vahetab ilulampides välja 3000–4000 pirni. Loomulikult on see vajalik, sest milleks lambid, kui need ei põle.
Pole kahtlust, et selle tööga saadakse hakkama, ja kui mõni tuluke jääbki vähemaks, vaevalt me seda märkamegi. Teine lugu on täpselt üle loetud lampidega, näiteks nendega, mis kaunistavad Raekoja platsil Tartu keskpunkti tähistavat linna vapiga metallplaati. Kaheksa sinise tulukese asemel näeb seal vaid nelja. Samas pole need meie tähtsaimat platsi ilustama pandud tuled mõeldud ajutiste või hooajalistena.
Asjaga tegeldakse, muidugi. Tuled paigaldanud firmale on antud tellimus leida lahendus, mis võimaldaks kord maasse pandud tuledel aastaid põleda. Millal see leitakse – ootame.
Rüütli tänava sillutisse paigutatud ümarate valgustite süttimist ei tasu enam oodata. Need hakkasid üksteise järel kustuma ning lõpuks tuli tunnistada, et kasutatud lambid või lahendus sinna ei sobi, need ei pea vastu tänava liikluskoormuse ja sademete tõttu või mõnel peenemal põhjusel.
Alustati hurraaga ja mis seal salata, päris ülev oli mööda säravat sillutist kõndida, aga ümmarguste valgusallikate ritta hakkas üsna varsti tühikuid tekkima. Ja need ei olnud enam ilusad. Ei olnud eriti sellepärast, et rääkisid ebaõnnestumisest. Sundisid küsima, miks meie ei saa, kui mujal pole tänavasse süvistatud valgustid mingi ilmaime. Et miks selline valgustus üldse tehti, kui tehnolahendused olid täpselt kaalumata.
Igal seadmel või mis tahes asjal on mõtet vaid siis, kui see täidab talle pandud eesmärki, olgu siis tegu Tallinna helendava vabadussambaga või Tartu tänavasse kaevatud tulukesega. Ilmas on palju ilusaid asju, mida tahaks näha ka oma kodulinnas, kuid enne nende lennult haaramist tuleks pikalt mõelda, kas meil on seda tingimata vaja, ja kui on, kas saame hakkama. Kas see sobib meie tingimustesse.
Ebaõnnestumiste eest ei ole keegi kaitstud. See aga ei tähenda, et vigastel asjadel tohiks lasta kaua sellisena seista, raeplatsi tulukesed on näiteks jukerdanud juba aasta otsa.
Mõni võib nüüd mõelda, kas tasub majanduslikult kehval ajal norida mõne kustunud tulukese pärast. Aga ka väikesed asjad võivad peegeldada suhtumist, mis Tartule au ei tee – minnalaskmine, käegalöömine, ükskõiksus.
«Tuleb teha selline asi, mis peaks ka vastu,» ütles Tartu Postimehele tänavavalgustuse peaspetsialist Sven Ilves, selgitades asjaajamist tuled paigaldanud firmaga. Tuleb küll. Ja siis kõnelevad need lambid raerahvastki teistsugust juttu.