Heiki Kalberg: Kabina järve kadumine või majanduslikult kaalutletud otsus?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heiki Kalberg.

FOTO: Margus Ansu

Kabina järve äärde elamute kavandamine kütab hirme, et armastatud puhkeala jääb inimestele kättesaamatuks, kuigi elamuarendus võiks sillutada hoopis teed seni hooldamata puhkeala korrastamiseks. Kuidas teha nii, et võidaksid kõik?

Olen konsultandina enam kui kuus aastat olnud seotud Kabina järve piirkonna planeerimisega ning esitasin pakkumuse ka tselluloositehase eriplaneeringu koostamiseks. Alloleva selgitusega soovin vähendada hirme ja anda selgitusi – ma ei pea õigeks kitsa rakursi kajastamist avaldamata laiemat pilti.

Rannar Raba arvamuslugu «Midagi pole muutunud, aga kõik on teisiti» (TPM, 29.8) tõi välja Kabina järve ja ruumilise planeerimisega seonduva, juhtis tähelepanu eraomaniku ootustele ja vallavalitsuse määratule ning esitas, sarnaselt tselluloositehase juhtumiga, hirmud tuleviku suhtes.

Väike-Kabina 23 hektarit suure maaüksuse tuleviku kavandamiseks algatas Luunja vallavolikogu üldplaneeringut muutva detailplaneeringu mullu 30. novembril. Algatamise eeltööna on alates 2012. aasta septembrist koostatud kümme eskiislahendust, tehtud keskkonnamõju eelhindamine ja otsustatud inimtekkelise järve eraldamine Emajõe koosseisust. Planeeringu eesmärk on kaaluda võimalusi, kuidas alale eramukrunte ja puhkeala kavandada.

Üksikasjaliste nõuete teada soovija saab valla kodulehel tutvuda algatamise otsuse ja sinna kuuluvate lähtetingimustega. Olulisematena toon välja, et vald on arendajalt soovinud supelranna ja slipi tegemist, veekogu määramist avalikult kasutatavaks, maanteeäärset kergliiklusteed ning valla üldplaneeringuga kavandatud suusarajale ruumi, lisaks alal oleva metsa säilitamist.

Ideaalis peaks detailplaneering olema nii vallale (mõistan selle all ka kohalikku kogukonda) kui ka arendajale sobiv lahendus. Kõnealusel juhul säiliks aastakümneid kasutusel olnud puhke- ja ujumiskoht, veekogu on avalikult kasutatav koos kallasrajaga ning valmib jupp kergliiklusteed. Teisalt saab arendaja väärtustada talle kuuluvat maad ehitusõigusega. Ehitusõiguse saamise hinnaks on avalike rajatiste väljaehitamine ja vallale üleandmine ning selle maksavad kinni uute elamukruntide omanikud, neid krunte on praeguse lahenduse järgi kõige rohkem 15.

Välismaal käies maksame tihti ranna kasutamise eest või renditooli eest, kuid siin Eestis eeldame, et meil on õigus igal ajal minna ja teha, mida soovime, teadvustamata sageli, et see võib olla seaduserikkumine.

Tõenäoliselt algab nüüd arutelu: kas üldplaneeringu muutmine on ikka põhjendatud, kas kavandatav rand on ikka piisavalt suur, kas osaline metsa raadamine hoonete ehitamiseks on ikka õigustatud, kas pakutud liikluslahendus on sobiv, kui kunagi tuleb valla oma suusarada, kas see ikka mahub ära?

Ohunäitena saab tuua Jänese raja, kus kallasrada on muutunud selliseks, et seal ei ole võimalik liikuda. Näitena saab tuua ka Siili tänava, kus kallasrada on avatud ja hooldatud ning ega tagasihoidlikud eestlased sinna väga ronigi. Ise ootaksin väga arutelu selle üle, kui mitme elamukrundi arendus tekitab selle mõlemale poolele sobiva olukorra ning mis on hind, mida avaliku puhkekoha eest maksta. Missugune oleks tulevik siis, kui üldplaneeringut ei muudeta?

Kui puidurafineerimistehase planeeringu algatamise eesmärk oli leida sobivaim asukoht ja koostada leitud asukohta tehase rajamiseks detailne planeeringulahendus (otsuses ei olnud varianti, et sobivat asukohta ei leita), siis Väike-Kabina planeeringu puhul on selleks kaaluda võimalusi planeeringualale üksikelamukruntide ja puhkeala kavandamiseks. Ehk kui ei tule lahendust, millest mõlemad võidavad, siis ilmselt ka planeeringut ei kehtestata.

Ka see on planeerimises tulemus, kui jõutakse otsusele, et muudatusi teha ei ole õige. Väike-Kabina korral jõuame siis ilmselt ringiga tagasi algusesse ja tekivad küsimused ala avatuse ja korrashoiu kohta.

Mis siis saab, kui üks pooltest leiab, et tema ei võida midagi. Kas sõlmib Luunja vald maaomanikuga lepingu, et inimesed saaks maad avalikult kasutada ja vald hoiab seda korras? Või ostab vald eraomanikult selle maa? Või piirab eraomanik samamoodi nagu Kalarannas Tallinnas linnahalli lähedal maa piirdega ja jätkub võitlus veepeeglile juurdepääsu nimel? Või jätkub kõik nagu seni: vald saadab maaomanikule mõne aja tagant hoiatuse, et maa pole korras, maaomanik lükkab sõiduteele kive ette, loodusse tulijad lükkavad kivid eest ning sõidavad autoga, kuhu soovivad (sh vette seda šampoonitama).

Haljas- ja puhkealade ehitamine ja korrashoid maksab. Elusloodus vajab hoolt nii linnaparkides kui ka supelrannas. Kus on inimesed, seal on ka jäätmed, nendegi kõrvaldamine maksab. Olles Eesti elanikena harjunud loodusliku ja puhta elukeskkonnaga ning paljude veesilmadega, peame seda iseenesestmõistetavaks. Mõne päeva eest avaldati ajalehes (Kristiina Ojala «Tahaks õhata: oh kui kaunis» TPM, 3.9) linnaelaniku soov näha ilusamaid tänavaid – kvaliteetse linnaruumi loomulik osa, mis valitsejatele jällegi lisakulu tekitab.

Kogukonnategelased teavad, et kogukonna toimivusse pannakse palju ÜKT-tunde. Avalikel puhkealadel pole tavaliselt seda kogukonnakorrashoidu, neid hooldab keegi, on see siis riiklik RMK või kohalik omavalitsus.

Meie probleem on aga see, et valitsedes ei taha me esteetika kulurida suurendada. NB! Välismaal käies maksame tihti ranna kasutamise või renditooli eest, kuid siin Eestis eeldame, et meil on õigus igal ajal minna ja teha, mida soovime, teadvustamata sageli, et see võib olla seaduserikkumine. Näiteks autoga vette sõitmine või siis piiranguvööndisse sõitmine, Kabina järve puhul 50 meetrit kaldajoonest.

Kui puhkeala on Luunja valla või Tartu inimestele tähtis ja planeeringu koostamisega ei leita lahendust, mis mõlemale sobib, siis tuleb ilmselt puhkeala toimimise nimel nii maakasutus-, ehitus- kui ka hoolduskulusid hakata tegema Luunja vallal. Või leiab siis vald hoopis, et tegelikult see polegi oluline puhkekoht?

Ma ise ootan väga laevameeste tagasisidet – kas Väike-Kabina järvel on slipi tegemine enam asjakohane, kui slipp on Vana-Ihastes ning Luunja alevikus on valminud korralik sadam? Kuhu Väike-Kabinast mindaks? Tõsi, Väike-Kabina järvel seaduse järgi sisepõlemismootoriga sõidukiga liigelda ei tohi, seega tuleks elektrimootori puudumise korral aerutada Emajõele ja seal edasi minna sisepõlemismootori abil.

Ise ootaksin väga arutelu selle üle, kui mitme elamukrundi arendus tekitab selle mõlemale poolele sobiva olukorra ning mis on hind, mida avaliku puhkekoha eest maksta.

Eskiislahendusega (see pole valla heakskiitu saanud, kuna seda pole veel valda esitatud) on planeeritud 15 elamumaa krunti, kõigile neist võib ehitada ühe põhihoone ja ühe abihoone. Krundi veekogupoolne piire (aed) ei tohi olla veele lähemal kui 20 meetrit. Hoonestusalade seadmiseks on vajalik raadata kokku kuni pool hektarit metsa, kõikidel elamukruntidel tuleb tagada vähemalt viiendiku ulatuses krundi pindalast kõrghaljastus.

Supelranna ala on planeeritud umbes 65 meetri pikkusele rannajoonele – selle pikkus on võrreldav Tartus Emajõe vabaujula kraavist lääne poole jääva ranna suurusega – ning on paigutatud ilmakaarte suhtes selliselt, et päike paistab hommikust pärastlõunani. Rannalistele on kavandatud 45 parkimiskohta, lisaks on planeeritud slipp ja paadisild. Supelranna ja selle kontaktala krundi suurus on 1,7 ha.

Ettevõtja Rein Kilk oli 2012. aastal tõesti planeeringu algatamise jutu juures, hiljem pole tema nendes aruteludes enam osalenud. Kolmepoolne leping on Luunja valla, AB Artes Terrae ja Kabina Kinnisvara vahel.

Valitsus pidas Luunja valda küllalt iseseisvaks ja teovõimeliseks ega liitnud seda teistega; ilmselt ikka täidab vald kehtestatava planeeringuga määratavat ja rahvas ei pea elama isikukultuse hirmus, nagu leheloos arvati.

Planeeringu eskiislahenduse avalik arutelu tuleb, kui vallavalitsus on selle heaks kiitnud – siis on võimalik soovijatel oma arvamust avaldada. Kes soovivad, et vallavalitsus teavitaks neid vaheotsustest ja aruteludest, saavad planeerimisseaduse järgi esitada soovi olla kaasatud planeeringu menetlusse.

Kohalik omavalitsus peaks kindlustama üldsuse huvide tagamise – inimesed ja huvirühmad, palun väljendage oma huvi. Huvi ja maksulaekumiste alusel saab omavalitsus otsustada, kas ehitusõiguse vastu puhkeala saamine on õige hind või tuleks maa omanikult osta ja hakata seda puhkealana korras hoidma.

Tagasi üles