/nginx/o/2018/09/11/11409615t1he1cd.jpg)
Kunstnik Robert Suvi helistab ja ütleb, et tahab rääkida vitraažustest. Nii ilus, mõtlen. Värviline klaas, tinaraamid ning meistrilt erakordseid oskusi ja aega nõudev käsitöö. Visuaalkunsti kõrgem klass! Ja kallis, kes seda üldse tellida jõuab? Olgu, Robert Suvi, räägime vitraažustest, vastan.
Robert Suvi ateljee on pedantselt puhas. Vaiba narmad ka sirged. Seinad pilte täis, üks selline, mis kohe pilku tõmbab ning selle pilgu siis eemale ehmatab.
See on kunstniku värskeim teos, inspireeritud suvisest jalgpalli MMist Moskvas ja Kolumbia väravavahi rohelistest kinnastest ning uudisest, mis rääkis ühest apteegitöötajast, kes müügil olnud preservatiive auklikuks tegi, et spordile kaasaelamisest ja kirest sünniks ka midagi head ehk hästi palju lapsi.
Ja sellel, Robert Suvi värskeimal pildil on punaseks päevitunud naine, lamab selili, jalad laiali, käes rohelised kindad. Mina sellist pilti kaua vaadata ei taha.
Ateljee seintel on teisigi akte, osa tuttavad Vanemuise kontserdimaja aastatagusest näitusest, millega kunstnik tähistas oma 70. sünnipäeva. Ka on seinal hulk Eesti maastikke, mida Suvi kavatseb varsti Austriasse viia.
«Neil seal on Alpid, meil siin on hundinuiad. Neil seal on puhas sinine taevas, meie aga murrame ikka ka pooltoone sisse,» räägib Robert Suvi innustunult.
Teisel seinal näen fotorida vitraažidest.
/nginx/o/2018/09/12/11410203t1h2bb5.jpg)
Selgub, et Robert Suvi üks õpetajaid on olnud Dolores Hoffmann. Tema olla valinud omaaegse ERKI (Eesti riiklik kunstiinstituut) maaliosakonna tudengeist vitraažiõpilasi välja selle järgi, kuidas keegi tangot tantsis.
«Naiste valiku ajal võttis tantsima, ja kui sa ühtegi korda talle jala peale ei astunud, siis järelikult tunnetasid rütmi, ja ta valis su oma õpilaseks,» meenutab Robert Suvi. «Ma olin Tamara Lossmanni juures käinud, ma tangot oskasin.»
Raske otsustada, kas see jutt vastab tõele või mitte.
Tänavune aasta on Robert Suvile olnud erakordne. Ta on loonud kahele inimesele 11 vitraaži. Kõik ustele. Ja viis neist on Tartus ühe kunde kodus!
«Kas tahate vaatama minna?» küsib ta.
Muidugi tahan. Robert Suvi võtab telefoni ja helistab: «Kohe hakkame liikuma!»
Tee peal räägib, missugust pingutust nõuab vitraažikunst, mitte ainult tehniliselt, vaid ka vaimselt.
«Sa pead algusest peale mõtlema vitraažile,» kirjeldab ta. «Mitte nii, et algul teed akvarellikese ja siis jätad selle vitraaži kavandiks. See on vä-lis-ta-tud! Hoffmann ütles, et pöörake oma mõistus tagurpidi võrreldes maalikunstiga. Vitraaž on maalikunsti kõrgeim staadium!»
Mõtlesin kõigile ustele klaasid panna, et las ma lähen kuni labasuseni välja. See on umbes sama, kui keegi kingib sulle sada roosi. Natuke nagu labane, ütleb Olev Saago.
Robert Suvi tuletab meelde, et Tallinna Gloria restorani laevitraaž on tema tehtud. Juurde jutustab loo, kuidas ta restorani omaniku Dimitri Demjanoviga vaidles. Demjanov teadis täpselt, millised peavad olema viinamarjakobarad ja lehed ja väädid, mis lakke lähevad. Robert Suvi teadis, mis on vitraaž.
Siis räägib advokaadiprouast, kes tellis temalt 15 vitraažakent, kuna ei sallinud kardinaid. Siis veel mõnest kirikust, ärihoonest, kohvikust.
Tartus Tähe tänaval on hambapolikliinik, mille uks on Robert Suvi tehtud.
Tartu vangla endisele ülemale, kes on kunstniku hea sõber, tegi ta vitraažakna kabinetti, et sealt Emajõe räämas kallas sisse ei paistaks.
Tartu ülikooli kliinikumi lastekliinikus on kaks Robert Suvi vitraaži – liblikad ja linnud.
Siis oleme kunde pool kohal.
«Kas need viis vitraažust asuvad korteris?!» küsin üllatunult enda ümber ainult korrusmaju nähes. Parkimisplatsile vastu kõnnib mees, terekäsi õieli. «Mina olen Olev Saago,» ütleb ta.
Kümme aastat varem
Umbes kümme aastat tagasi läks ehitusinsener ja ettevõtja Olev Saago Tartu rahvaülikooli joonistuskursusele. Joonistamine on talle terve elu meeldinud, kunagi kavatses ta koguni ERKIsse astuda, aga suure konkursi tõttu näis see võimatu.
Saagost sai pärast sõjaväge hoopis tipikas (Tallinna polütehnilise instituudi üliõpilane), ta lõpetas veevarustuse ja kanalisatsiooni eriala ehitusinsenerina.
Aga kui Olev Saago end rahvaülikooli joonistamiskursusele kirja pani, oli ta juba natuke rohkem kui 50 aastat vana. Joonistas, ja vaatas ringi, ja leidis, et tal ei ole seal mitte kui midagi teha. Mitte keegi ei osanud tema meelest joonistada. Ta tuli tulema.
Olev Saago on emotsionaalne mees. Räägib terve kehaga, käed ja žestid kogu aeg abiks.
«Siis läks natuke aega mööda ja ma mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas maalida oleks,» jutustab ta. «Ei teadnud Robert Suvist veel midagi, kui ta juurde tundi läksin, tundus selline pehmeke.»
Olev Saago peab silmas seda, et tema on olnud aastaid ehitusfirma juht ja temale pehmod ei sobi. Aga kursustel on muidugi prouakesed ja preilikesed ning nendega tuleb delikaatselt ümber käia.
«Ja siis tuleb Robert minu juurde ja kogu aeg kiidab mind. Mis ta kiidab mind? Mina tahan, et ta laidaks mind,» meenutab Saago.
/nginx/o/2018/09/11/11409614t1h3f7c.jpg)
Jutt läheb edasi selles suunas, kuidas ta lõpuks siiski aru sai, et Robert Suvi on päris tore mees ja et nad klapivad hästi.
«Siis ma ükskord ütlesin, et ta teeks mulle ühe talvemaali, täitsa suvalise. Sellise, mis mu koju sobiks,» kirjeldab mees järgmist episoodi nende mõlema elust. «Robert tundis raha lõhna. Loomulikult ütles ta: ei ole probleem!»
Järgmine maal, mille Olev Saago tellis, oli portree.
Saago tahtis, et üks suur kunstnik jäädvustaks teda ennast. See pilt on pompoosne: musta kaabuga mees, must mantel seljas, kaelas punane sall! Portreteeritava silmis iseenda täiuslikkust imetlev pilk. Umbes selline, et mina, Olev Saago, ei ole dressi ja tossu mees!
:format(webp)/nginx/o/2018/09/11/11409613t1hcd16.jpg)
Edasi läks elu nii, et mehed tutvustasid vastastikku oma naisi, koos joodi kohvi ja räägiti kunstist. Kui mingi omavaheline asi vahepeal ajada oli, ütles Saago näiteks: ah, tee mulle parem üks akt.
Nüüd on Olev Saagol juba kaheksa Robert Suvi pilti.
Saago ongi kunstikoguja. Mitte küll Kunila ega Punab, aga väikest viisi siiski. Lõviosa kollektsioonist seisab praegu keldris, kuna oma tohutu suure maja müüs ta mõne aasta eest maha ja kolis korterisse. Vuntsis selle üles. Ja usub, et ühel päeval ostab kuhugi metsa veerde ka väikse maja.
Vein ja värvid
Olev Saago valab kohvi, pakub küpsist. Ta elutoal on vitraažiga uks. Korteri kõik viis ust, mis koridorist tubadesse viivad, on vitraažiga. Igal uksel ruutmeetri jagu klaasikunsti.
/nginx/o/2018/09/12/11410202t1h5d30.jpg)
«Ta seal rahvaülikoolis maalis mul jah. Aga ta oli teistest ees,» meenutab Robert Suvi nüüd ise nende tutvuse algust. «Siis kutsus mu enda juurde kohvile. Pani kõik head veinid lauale, ise maalis, ja tahtis, et ma parandaksin.»
«Mida maitsvam vein, seda lahkemaks mu õpetaja muutus,» märgib õpilane Saago selle peale kelmikalt.
Õpilane seadis muide sisse korraliku klade. Kirjutas puhtale lehele: maalimine, värvide valikud.
«Ta oli pedantne nagu KGBs,» naerab Robert Suvi. «Kõik kirjutas üles: kuidas koobaltsinine segada sidrunikollasega ja … Järgmine kord, kui tulin, luges ette.»
«Ma olen insener, ma olen süsteemse mõtlemisega. Minu moto on: kirjelda probleemi, leia lahendus ja vii täide!»
Tänavune aasta on Robert Suvile olnud erakordne aasta. Ta on loonud kahele inimesele 11 vitraaži. Kõik ustele. Ja viis neist on Tartus ühe kunde kodus!
Olev Saago arvab, et kui on õnne kohtuda hea õpetajaga, võib igaüks õppida joonistama. Maalima aga mitte, kuna maalimine tähendab koostööd värvidega, ja see oskus peab olema jumalast antud. Seda oskust saab ehk ainult natukene arendada. Olev Saago rõhutab, et temal akadeemilist kunstiharidust pole, tema on autodidakt.
«Mul on oma projekteerimisfirma. Elan kui kuninga kass, võin lubada endale seda, et ma maalin. Mul see takistus puudub, mis paljudel võib olla,» räägib ta. «Ma võin minna ka Nizzasse ja seal maalida, kui tahan.»
Kuidas Olev Saagol see vitraažimõte üldse peale tuli?
/nginx/o/2018/09/11/11409616t1hf9a3.jpg)
Saago vastab, et algul see korter ei meeldinud talle. Kinnised tahveluksed ja koridor pime-pime. Valgust ei olnud.
«Ma ju teadsin, et Robert on klaasikunstnik, vitraaži kõrgtasemel õppinud ja oskab seda kõige paremini. Ma natuke usaldasin teda, kuigi helistasin teisi kunstnikke ka läbi,» meenutab ta. «Mõtlesin siis kõigile ustele klaasid panna, et las ma lähen kuni labasuseni välja. See on umbes sama, kui keegi kingib sulle sada roosi. See on ju ka natuke nagu … labane?»
Nüüd on Olev Saagol lisaks Robert Suvilt ostetud kaheksale maalile ka viis vitraaži.
Kas nad teineteisele tõesti närvidele ei käi, imestan lõpuks.
«Me oleme nagu pluss ja miinus. Me tõukume eemale tegelikult,» vastab Robert Suvi. «Aga Oleviga on vähemalt hea vaielda, ta on tark inimene! Lolliga poleks mõtet.»
/nginx/o/2018/09/12/11410204t1hd569.jpg)
Robert Suvi
2011. aasta kevadel oli Dorpati hotelli fuajees õlimaali õpetaja Robert Suvi ja maaliõpilase Olev Saago ühine näitus.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)