Kelly Kukin: kuhu me need Zlatanid saadame?

Kelly Kukin Foto: Sille Annuk

Tartu jalgpalliklubi Welco tegevjuht Edgar Leht kirjutas, et noored võiksid oma agressiooni rohkem sporti suunata (TPM, 6.9). Iseenesest on mõte tore ja seda võiksid kõik noored loomulikult ka teha. Veelgi toredam oleks, kui linnas oleks rohkem tasuta treenimise võimalusi, sest paraku on hulk peresid, kes kuu viimasel nädalal sente peo peal kokku loevad.

Suve jooksul mõtlesin sageli, et küll oleks hea Anne kanali ääres võrkpalli mängida, aga kahjuks ei pannud linn tänavu võrke üles ja endal polnud nii suurt mängutuhinat, et poodi tõtata. Kes mängida tahab, peab võrgu ise kaasa võtma. Linn põhjendas võrkude puudumist, et noored lõhuvad ja varastavad neid ning selleks, et igal aastal uusi soetada, ei jagu lihtsalt raha.

Kodulinnas Valgas olen samasugust probleemi täheldanud. Iga kord, kui Kungla tänava korralikust valgustusega jalgpalliväljakust mööda sõidan, taban end mõttelt, kellele see mõeldud on, kui lapsi järelevalveta sinna mängima ei lasta. Isegi turvafirma on võetud valvama. Kettidega on kokku aheldatud suured jalgpalliväravad, mille sisse on lukustatud väikesedki. Kus need me noored Zlatanid sellisel juhul mängima peaksid? Mina ei mõista, miks need väravad peavad lukus olema, kas keegi tõesti viiks need sealt muidu ära? Lõhkumise vastu lukustamine ju ei aita.