Võrrifanaatik kimas võistlusel suu kruusa täis ja jalad krampis

Muld lendas, õhus oli kõvasti adrenaliini. Jõgevamaal, kiviviske kaugusel Vaimastvere alevikust asub vinge krossirada, kus laupäeva hommikust õhtuni välja põrisesid võrrid – peeti Punnvõrri võistlussarja grand finale’t. Kuuma päeva kuumas kimamises pani end proovile ligi sada võrrisportlast

Päeva tähtsaim võistlus, kus käis ka kõige tihedam rebimine, oli kestussõit. See tähendab, et ühe kindla võrriga kihutas rajal viie tunni jooksul kaks kuni neli sõitjat, kes üksteist vabalt valitud aja tagant välja vahetasid ja seega võistkonna moodustasid. Selliseid võistkondi osales võistlusel 34, võitjatena läksid kirja võistkondade kaptenid.

Rohkem ei tee!?

Kella nelja paiku pärastlõunal tuli rajalt kihutamast võistkonna Kärde Kaagid kapten Heiki Ansberg, kes osales sel mõõduvõtmisel teist aastat. «Ostsime lihtsalt 1. mail eelmisel aastal sõpradega võrri ja läksime Audru ringrajale sõitma,» rääkis Ansberg. «Noorena olen muidugi kõigega sõitnud. Mul olid igasugused võrrid, Jawad ja bike.» Ansberg on üks neist, kellele võrridega kihutamine tekitab nostalgiat. Lapsena kord kogetu jääb eredalt meelde ja tekitab soovi sama asja ka täiskasvanuna proovida.

Tänapäeva võrrid on üsna kiired ja nende tõmme äkiline, sõitja füüsis pannakse tõsiselt proovile. «Muidugi on see väsitav, mul on jalad täitsa krampis all,» tunnistas Ansberg. «Suu on kruusa ja tolmu täis, iga kord pärast võistlust mõtlen, et rohkem ma seda ei tee. Siis tuleb võistlus kätte ja olen jälle rajal.»

Ka võrride raamile ja mootorile on viis tundi kihutamist omaette katsumus. «Kui see pill lõpuni vastu peaks, oleks ülim,» märkis Ansberg. Ta tuli Vaimastvere Punnvõrri etapil retrovõrride klassis üheksandaks, hooaja üldarvestuses aga koguni teiseks.

Punnvõrrivõistlust peeti sel aastal juba kuuendat korda. Võrriralli peakorraldaja Rein Pärdi sõnul läks ürituse korraldamisel peaaegu kõik plaanipäraselt.

Ostsime lihtsalt eelmine aasta 1. mail sõpradega võrri ja läksime Audru ringrajale sõitma, selgitas Ansberg seda, kuidas temast võrrivõistleja sai.

Võistlusel sõideti mitmekesisel rajal: kord metsa vahel, kord heinamaal. 1,2-kilomeetrine rada oli kohati kruusane ja kivine, kohati mullane, läbida tuli ka siloauke, mis olid kaetud asfaldiga. Nagu ka elus, esines järske tõuse ja langusi, nullkurve ei olnud ja rada oli suhteliselt kiire.

Kiire ja raske rada

Võisteldi eri klassides: standardklass kuni 25-aastased, standardklass 25 ja vanemad, hiinakad, tüdrukud, 100 kilo ja rohkem kaaluvad, open, külgkorvid ning käbide-kändude klass. Peale selle võistlesid omavahel kuni 13-aastased lapsed.

«Open tähendab seda, et võrri mootorit võib forsseerida ja teha sellega peaaegu kõike. Kolvi läbimõõt ja väntvõlli kepsu käik on siiski ette määratud,» selgitas Pärt. Käbide-kändude klassis said sõita ainult vanemad koos oma lastega.

Vaimastvere etappi korraldas ja võrride võistlustules osales ka Tartu Postimehe ajakirjanik Eili Arula. «Esimest korda hooaja lõpuvõistlust korraldada oli proovikivi, aga tundub, et saime hakkama,» ütles Arula. Hooaja kõikide radade hulgast valisid sõitjad oma lemmikraja ning Vaimastvere jäi auväärsele teisele kohale. Parima raja tiitli pälvis Tartumaal Aoveres asuv Rait Koorti krossirada. Vaimastvere rada peab Arula keskmisest raskemaks. «Palju kohti läks pehmeks ja see tegi sõidu veelgi keerulisemaks,» lausus ta.

Autasustamistseremoonia algas pool tundi pärast finišilipu langemist. Medali ja karikaga tunnustati võistlusklasside kolme parimat võistkonda ning meened said kõik osalejad.

Pärast võidukihutamist käis järelpidu hommikutundideni. Muusikalist meelelahutust pakkus DJ Rein Karu.

Võistluste Punnvõrr 2018 tulemused

Kestvussõidu võitjad

Vaimastvere etapp:

• Open-klass – Tenno Alamaa
• Retro – Veiko Niit
• Hiinakad – Jüri Saska

Hooaja üldarvestus:

• Open – Kristjan Väljako
• Retro – Janek Filippov
• Hiinakad – Enn Kink