Veebipolitseinik: peame teadlikult otsustama mitte jagada sotsiaalmeedias edasi noorte lollusi

Veebipolitseinik Maarja Punak. Foto: Kristjan Teedema

Veebipolitseinik Maarja Punak paneb inimestele südamele, et täiskasvanud peavad sotsiaalmeedias käituma vastutustundlikult ning mitte jagama säärase sisuga postitusi, nagu eile Facebookis kümneid tuhandeid kordi jagatud brutaalne video Elvast, kus koolinoored abitut meest peksavad.

Mida peaks eeskujulik kodanik sellist videot nähes ette võtma?

Esimese asjana tuleks teatada politseile, et säärane video on levimas. Helistada võib nii noorsoopolitseinikule, piirkonnakonstaablile või ka lihtsalt numbrile 112 ja uurida, kas politsei on sellest teadlik, sest kui on avalik ja tahtlik löömine, tuleb kindlasti sekkuda ja seotud isikutega ühendust võtta.

Ja lihtsalt Facebookis jagamine ei ole variant.

Jagada selliseid videoid kindlasti ei tasu, ei ole vaja tekitada kangelasi või antikangelasi. Sotsiaalmeedias tuleks jagada ikka seda, millest päriselt kasu on, aga selliste videote jagamine ei too kasu ei ohvrile ega peksjatele.

Kas teie hinnangul annab sotsiaalmeedia probleemsetele noortele võimaluse tuntust otsida?

Jah, see annab noortele võimaluse sellist kuulsust otsida, aga samamoodi annab see täiskasvanutele võimaluse seda neile mitte pakkuda. Peame võtma vastu teadliku otsuse, et me ei jaga noorte lollusi edasi. Veel enam – me ei esita üleskutseid, et nendele poistele tuleks ise füüsiliselt liiga teha. See kindlasti ei aita probleemi lahendamisele kaasa ja tekitab veel keerulisema olukorra.

Politsei jaoks on sellised videod väga väärtuslikud, sest see on ideaalne tõendusmaterjal, kus on näha süüteo toimumine. Probleem tekib aga siis, kui need videod hakkavad massiliselt levima ning veel hullem, kui need levivad koos vale sõnumiga, olgu see siis mingi üleskutse või kellegi alandamine. Kui tahame ühiskonna mõttes paremaks muutuda, siis me ei tohiks selliseid asju edasi jagada.

Tegelikult teevad sellise videote postitajad ju endale karuteene. Neil on keeruline pärast edasi elada.

Meie karistusseadustik näeb ette, et ühel hetkel on inimene oma karistuse ära kandnud ja võib rahulikult edasi elada. Internet loob aga paraku sellise olukorra, kus inimese kunagine eksimus maksab talle kätte ka aastaid hiljem. Ühiskond karistab neid mitu korda. Ja see ei lõppegi ära, sest see materjal on internetist alati leitav.