Aare Anderson: Kabina planeering loob selgust

Aare Anderson Foto: Erakogu

Kabina planeeringu puhul seisab vallavõim kindlalt avaliku huvi eest, et elanikel oleks pääs ujumisranda ja loodusradadele. Iseküsimus on aga siis, kui avaliku huvi kaitsmise nimel tuleb ette võtta kohtutee. Seadused jätavad palju otsi lahtiseks.

Kabina karjääri tulevikku on käsitletud Tartu Postimehes ja mujalgi. Niisuguse asukoha puhul on avalik huvi üsna loomulik, toimuvast ja kavandatavast tulebki rääkida ja kirjutada.

Ollakse harjunud, et Kabina karjäär ning seda ümbritsev ala on kõikidele avatud, justkui oleks see avalik puhkeala. Paljusid kindlasti üllatab, et kinnistu koos veekoguga on tegelikult juba aastakümneid olnud eraomand. Omanikul on õigus oma maad kasutada ja senine olukord ei pruugi igavesti jätkuda.

Seepärast tuleb koos omanikega leida mõistlik lahendus, et see piirkonna väheseid puhke- ja supluskohti edaspidigi parimal viisil kasutust leiaks.

Iseasi muidugi, kas sellise koha koos veekoguga tagastamine õigusjärgsetele omanikele oli omal ajal üldse arukas otsus. Kuid ajaratast tagasi keerata ei saa ja nüüd tuleb tegutseda tulevikku vaadates.

Veekogu ümberliigitamine Emajõe osast tehisjärveks tekitab kindlasti küsimusi. Rahvakoosolekutel riigiasutused selliseid otsuseid enamasti ei aruta. Kuid see otsus pole siiski õnneks ainus määraja selle ala kasutusvõimaluste kohta tulevikus.

Tegelikult toimib seaduses sätestatud vaba juurdepääs riigi veekogudele, sealhulgas jõgedele sageli niikuinii vaid paberil. Emajõe ja teiste avalike veekogude ääres leiab arvukalt kohti, kuhu võiks minna igaüks, aga ligipääs on tehtud nii «mugavaks», et keegi sinna ei tiku. Mudases võsas võib ju enamasti kõikjal jõe äärde pääseda, kuid puhkajat sellised kohad ei meelita.

Jõe osa järveks muutmine ei tähenda, et Kabinas saab nüüd kavandada mida iganes. Ehituskeeluvöönd on tõesti kitsam, kuid siiski on see olemas. Peale selle on muidki asjaolusid, mis elamute rajamist selles kohas piiravad.

Kõnealust planeeringut menetleb Luunja vald. Omavalitsuse mõtteviis ja otsused on paljuski määravad ning mitte üksnes selle planeeringu puhul, vaid elukeskkonna kujundamisel laiemalt. Vallal on omajagu kogemusi keerukate planeeringutega, samuti on saadud väärtuslikke õppetunde.

Mõistlikule lahendusele jõudmine eeldab sageli põhjalikku tööd, suurt kannatlikkust ja suutlikkust läbi rääkida ning kompromisse otsida. Alati ei ole mustvalgeid lahendusi, arvestada tuleb kõigi poolte huvisid. Kuid alati soovime silmas pidada, et iga planeering peab parandama elukeskkonda ja looma elanikele uusi võimalusi.

See teema vajaks Eesti ühiskonnas põhjalikumat lahtirääkimist, minu meelest ei saa jätkuda tava, kus avalikku huvi määratletakse ja kaitstakse suvaliselt.

Väike-Kabina planeeringut on vald enne algatamist põhjalikult kaalunud, omaniku esialgset visandit on palju korrigeeritud. Mitme aasta jooksul töötati läbi ja lükati tagasi mitu lahendust, enne kui planeering üldse algatati.

Ka planeeringulahenduse koostamise käigus tuleb klaarida veel palju küsimusi, teha uuringuid, võtta arvesse avaliku huvi, keskkonna- ja muinsuskaitsega seotud asjaolusid. Alles siis selgub, mida sellesse kohta üldse saab rajada. Planeeringu üks eesmärke ongi selgitada välja need võimalused.

Omaniku huvi ei vaja siinkohal lisaselgitusi. Omavalitsuse eesmärk on eelkõige see, et ala saaks tulevikus heakorrastatud, avalik ala kindlaks määratud ja edaspidi regulaarselt hooldatud. Omanikku ei saa sundida kogu maatükki avatud hoidma ning nii suurt ala poleks ka mõistlik maksumaksja raha eest hallata.

Valla eeltingimus planeeringu algatamisel oli säilitada mõistliku suurusega üldkasutatav puhke- ja sadamaala, samuti rajada kallasrada, slipp, parkla ning juurdepääs. Arendajale on seatud nõue ehitada välja avalik supelrand. Planeeringu elluviimise eeldus ongi supelranna, slipi ja parkla väljaehitamine, see on seotud ehitus- ja kasutuslubade andmisega.

Omavalitsus ei jää ootama ega lootma, kas need rajatakse ja antakse avalikku kasutusse või mitte. Peame planeeringu kehtestamisega tagama avaliku juurdepääsu üldkasutatavale maale, sealhulgas matka- ja suusarajale.

Kokkulepped tagatakse sellega, et need maa-alad võõrandatakse või seatakse kasutusvaldus, selge suhe omakorda tagab ka nende alade korrashoiu ning regulaarse hoolduse.

Kui selliseid kokkuleppeid ei saavutata, siis planeeringut ei kehtestata. Oleme ammu loobunud sellest, et asju tehakse ehku peale ja vaid heas usus. Planeeringu algatamine ei tähenda siiski seda, et kõike omaniku või arendaja soovitut on võimalik ja mõistlik ellu viia. Selles kohas võivad veekogu ja maantee lähedusest, ehitusgeoloogilistest tingimustest jne tulenevad piiravad asjaolud muuta elamute rajamise komplitseerituks.

Selliselt kavatseme asju ajada kogu vallas, et vältida probleeme tulevikus ning tagada avaliku huvi kaitse.

Luunja vald kujundab sageli ka avalikke arutelusid. Üks üliolulisi teemasid nendel aruteludel ongi elukeskkonna arendamine. Pidevalt on meil käsitlusel mitu keerukat planeeringuteemat. Töö nendega ei tähenda üksnes rahvakoosolekuid, vaid eelkõige igapäevast tööd, mis seisneb selgitamises, osaliste, eelkõige arendajate veenmises, kokkulepete ja lahenduste väljatöötamises ja nende elluviimises.

Kõige markantsemad näited on ilmselt nn Lillevälja ringi planeering Veibri külas, mille üle oleme keerulisi vaidlusi pidanud ligi kümme aastat.

Planeeringu elluviimise eeldus ongi supelranna, slipi ja parkla väljaehitamine, see on seotud ehitus- ja kasutuslubade andmisega.

Väike-Kabina planeeringu üle korraldame kohe, kui eskiis valmib, avalikud eel-arutelud, nagu oleme teinud kõikide keerukate planeeringute puhul. See, et kõik elanikud ei pruugi veel planeeringu algatamisest teada, ei tähenda, et asjaga toimetatakse varjus. Vastupidi, suur töö sellega seisab ees ning planeeringu algatamine on alles esimene samm, mis ei anna kellelegi mingit õigustatud ootust. Tähtis on ikkagi lõpptulemus.

Vaba juurdepääs loodusele, mis on meie suurimaid väärtusi, peab elanikel olema. See, kuidas need võimalused saavutatakse ja tagatakse, ei ole elaniku jaoks esmatähtis. Selle eest peavad seisma meie institutsioonid: riigiasutused, omavalitsused ja kui vaja, ka õigussüsteem.

Planeerimise puhul on kõige ettearvamatum asjaolu õiguslik külg juhul, kui peaksid tekkima vaidlused.

Olen valla nimel kohtuvaidlusi pidanud, ja on tõsiselt kerkinud küsimus, kuivõrd kindlalt meie õigussüsteem ja seadused tagavad avaliku huvi kaitse. Eraomaniku huvi on alati väga selge, kuid avaliku huvi puhul on asi märksa keerukam. Avalik huvi on meil korralikult defineerimata, mistõttu on selle mõiste sisu laialivalguv.

Suurepärane näide on tselluloositehase planeeringu kaebuse kohta tehtud kohtuotsus. Avalik huvi on siin vaieldamatult väga suur, aga õiguslikult käsitletakse seda hoopis teisiti, nii et tavainimesele ei pruugi selline käsitlus tunduda kaugeltki õiglane ega arusaadav.

See teema vajaks Eesti ühiskonnas põhjalikumat lahtirääkimist, minu meelest ei saa jätkuda tava, kus avalikku huvi määratletakse ja kaitstakse suvaliselt.

Olen veendunud, et asju saab mõistlikult lahendada. Igat niisugust juhtumit tuleb meil käsitleda kui võimalust otsida parimaid lahendusi ning muuta elukeskkonda paremaks. Loodetavasti ka rohkem õiglasi tulemusi saavutada.