Lugeja kiri: Jakob Hurda selja taga

FOTO: TPM

Sel aastal on suvi sügisele kauaks külla jäänud. Veel käivad nad käsikäes teineteisele vaheldumisi vihma ja päikest pakkudes, kuid varsti peab suvetüdruk minema ja sügisega hakkab käima külm talveplika.

Vanemuise pargis on pehme kuldsetes toonides lehevaip katnud vanad kõnniteed, muruplatsid ja tiigivee. Vesi tiigis on külmaks ja selgeks muutunud, väiksed kogrekalad seal sees on suureks kasvanud ja välja kolinud. Vanahärra Jakob Hurda nägu on muigvel – eks pika sooja suve jooksul ole pargis mõndagi põnevat sündinud.

Ei ole küll inimkäed midagi uut ehitanud, ometi on õhkkond pargis kevadisest hubasem ja ümbrus puhtam. Juba varahommikul enne seitset võib näha askeldamas ISSi logoga vormiriietes mehi, kes kiiresti ja hoolikalt koristavad pargist kõike, mis sinna maha jäetud.

Ühel jahedal varahommikul andsid neile mõtlemisainet kaks korralikku villast eri värvi sügismantlit, mis justkui teineteise kaisus omanike poolt mahajäetuna pargipingil kössitasid.
Suurim rõõm kõigile siinses pargis jalutajatele on kaheksaliikmeline pardipere. Juunikuus, kui kõik pardid olid Emajõele suundunud, jäi üksik emapart Vanemuise tiigi veele tiirutama.

Peagi selgus põhjus: suure vesiroosipuhma seest ujusid välja kaheksa imearmsat udusulis pardipoega. Hommikust õhtuni võis näha nii noori kui vanu, üksi ja mitmekesi tiigiserval seisvaid inimesi parte toitmas. Mõnedki seni üksteisest ükskõikselt mööda käinud said tuttavaks. Toitu jagus ka kaladele ja ega noored varblasedki nälga jäänud.

Tundus, et pardipere elu on mugav ja turvaline. Kuni ühel hommikul lendas tiigivette noor rumal kajakas, ilmselt plaaniga peale kalade ka pardipoegi kiusata.

Pardiema suutis ise haavata saades esimese rünnaku tõrjuda. Siis tuli teadmata kust abiks teine emapart. Kajakas sai kakluses nii tõsiselt vigastada, et ei suutnud enam lendu tõusta. Vaatas abitute silmadega inimestele otsa, justkui lootes halastust ja abi leida. Õnneks lahendasid olukorra keskkonnaametnikud, kes kajaka kinni püüdsid ja mujale toimetasid.

Tiigiveel oli taas rahu. Ainult päris pardiema oli nädalapäevad müüriserva õnaruses, sest ei suutnud ei ujuda ega lennata. Õnneks paranes pärisema peagi, asendusema oli aga pardipere hoidmise ja kaitsmisega suurepäraselt hakkama saanud.

Augusti teisel poolel hakkas tiigiveele teisigi parte kogunema. Kaks emaparti turvasid poegi vapralt, laskmata võõrastel tiiki visatud toidupaladele ligi tulla.

Möödusid päevad ja väikestest sulepallidest said täiskasvanud linnud. Juba nad suutsidki betoonvõrule lennata, esialgu küll maandudes nokaga kivilt tuge otsides. Tiivad kandsid üha kindlamalt ja juba õnnestusid pikad lennukaared ühest tiigiservast teise. Praegu tulevad nad varahommikul tiigivette päris kõrge lennuga ja oskuslikult maandudes.

Paljud on partidele oma hüüdnime andnud: piilu-piilu, prääksu-prääksu, tibu-tibu… Kuuldes kutset, ujuvad teiste seast kaheksa parti koos emaga lähemale. Juba läheb nende eristamine ülejäänud seltskonnast raskeks – suurus ja sulestik ju ühtmoodi.

Mis neist saab? Loodame, et nad leiavad koos kogenud partidega talveks tee soojale maale. Vanemuise pargi tiigiveel Jakob Hurda laia turvalise selja taga oli neil ilus suvi. Küllap jätkub sulelistelt saadud suvesooja ka kõigile, kes nendega viis kuud suhelda on saanud. Tänu pardiperele kaunite hetkede eest!

Tagasi üles