Väepealikud tahtsid meestest sangareid teha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Vahtra joonistatud pildikesi Vabadussõja ajal Puiestee tänava kasarmusse koondatud tagavarapataljoni karmist elust. Pärast traagilist sõjaväljakohut pöördus Eesti kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner sõdurite poole: «Isamaale on teid hädasti tarvis. Ajalugu on andnud ka teile selle kõrgema rahvaste elus võimaluse – saada vabaks rahvaks. Saage siis! Aidake päästa isamaa.»

J. S. Panius-Semmiste, «Sõja tagalas. Memuaare Vabadussõjast»
Jaan Vahtra joonistatud pildikesi Vabadussõja ajal Puiestee tänava kasarmusse koondatud tagavarapataljoni karmist elust. Pärast traagilist sõjaväljakohut pöördus Eesti kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner sõdurite poole: «Isamaale on teid hädasti tarvis. Ajalugu on andnud ka teile selle kõrgema rahvaste elus võimaluse – saada vabaks rahvaks. Saage siis! Aidake päästa isamaa.» J. S. Panius-Semmiste, «Sõja tagalas. Memuaare Vabadussõjast» Foto: Repro

Sõdurite ühishaua lugu 25. oktoobri Tartu Postimehes puudutas paljusid tartlasi. Kerkisid küsimused, kes, millal ja kuhu on ikkagi maetud.

Ja kuidas siis nii, nagu on viimasel ajal vihjatud, et Raadi pargis tiigi ääres polegi tegelikult kalme ja ühishaud on hoopis vanas kruusaaugus? Pahandati, et segamini aetakse Esimese ja Teise maailmasõja sündmused.

Magasini tänavas üles kasvanud, praegu 86-aastane tartlanna kirjeldas telefonis üht oma mälupilti. Ta oli teel kooli Karlova linnaossa ja valmis ületama Riia maanteed, kui tema eest möödus pikk voor lihtsatest laudadest surnukirstudega.

Ta sai aimu, et Riia mäest alla liikuv voor läheb koos saatjatega Raadile. Kuhu kirstud seal maeti, kas Raadi kruusaaugu sügavikku? Midagi täpsemat tollal nähtu kohta ei söandanud ta nüüdki kinnitada.
Endisel ajalooõpetajal Maimu Kiigel on aga sellestsamast sündmusest hoopis rohkem meenutada. Kuid temagi kahtles juhtunu aastaarvus, nagu too teinegi kunagine koolitüdruk.

Surnukehade väljapanek

Kui Maimu Kiik õppis Viljandi tänava tütarlaste gümnaasiumis (praegune Miina Härma gümnaasium), suunanud õpetaja ühel külmal sügispäeval oma õpilasi Riia mäele Töölismaja (praegune kaitsekolledži õppehoone) saali, kuhu olid vaatamiseks-tuvastamiseks välja pandud tankitõrjekraavist välja kaevatud surnukehad.

Maimu Kiik näinud sedagi, kui surnukirstud koormatesse paigutati ja see voor, inimesed järel, läbi linna Raadi parki tiigi kaldale suundus.

Kuid – Eestis on ju iga riigikorra ajal ka ajalehed ilmunud!

Kahe aasta Postimehed – 1945 ja 1946, sest neid aastaid meenutajad välja pakkusid – näpuga läbi vedanud, jäi hoopis 1944. aasta 15. novembri lehes Uus Postimees silma esilehekülje teadaanne. See kutsus inimesi 1941. aastal tankitõrjekraavis hukatute laipu tuvastama.

Säilmed toodi tollase Töölismaja saali vaadata kolmeks päevaks ehk 18. novembri õhtuni.

16. novembri ajaleht teatab, et säilmete ümbermatmine Raadi parki tiigi äärde toimub pühapäeval, 19. novembril.

Selle teadaande kõrval on veel teine teadaanne, et Toomemäelt ja Ropka pargist välja kaevatud punaarmeelaste surnukehad maetakse samasse Raadi pargi ühishauda.

Matusepäeva järgses, 20. novembri lehes ilmuvad üksikasjalised kirjeldused: Riia mäele Töölismaja ette kutsutud maameeste vankritele mahutatakse kolm kirstu igaühele. Pikk voor liigub, kõige ees 53 pärga, siis kirstud vankritel, nende järel saatjad, läbi linna Raadi parki, kus tiigi äärde on valmis kaevatud kolm suurt ühishauda. Peetakse kõnesid.

Nii et 1944. aasta novembrikuu ajalehed üle lugenud, ei ole võimalik ühineda 2010. aastal avaldatud kahtlusega, et Tartu «pronkssõduri» all ei pruugi haudu ollagi (Postimees, 30. aprill 2010). Või et ühishaud võib olla hoopis vana kruusakarjääri põhjas, nagu kaalutles eakas tartlanna.

Mäss Puiestee kasarmus

Raamatukesest «Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised» (1980) on lugeda: «Revolutsioonivõitlejate mälestussammas asub Raadi kruusaaugus, kohal, kus kodanlus hukkas revolutsionääre. 1919. aastal toimus siin arveteõiendamine 22 Tartu tagavarapataljoni sõduriga, kellest 20 mõisteti surma mahalaskmise, kaks poomise läbi. Ülestõusnud protesteerisid Nõukogude Venemaaga peetava sõja vastu, samuti ohvitseride omavoli vastu.»

Sellestsamast traagilisest vahejuhtumist Puiestee tänava äärsel kasarmuväljal (siiski mitte Raadil) on üksikasjalikke tõsiasju lugeda J. S. Panius-Sem­­miste memuaarteosest «Sõja tagalas» (1935). Sõdurite eneste mälestuste kättesaadavusele sellest raamatust ja omaaegsest Tartu nädalalehest Nool viitas kollektsionäär ja koduloohuviline Ants Linnard.

«Sõja tagalas» autorist, ajalehe Wõru Teataja peatoimetajast ja kirjanikust Semmistest sai Vabadussõja ajal püssimees.

Et püssi all ja sõjas olid juba kõik sõdimiskõlblikud mehed, siis kuulutati välja nendegi meeste mobilisatsioon, kes sündinud aastatel 1882–1898 ning kes olid seni sõjamehe kohustustest kehaliste puudujääkide tõttu või perekondlikel põhjuste vabastatud.

Need koondati 1919. aasta suvel Tartusse tsaariaegse Krasnojarski polgu kasarmusse Puiestee tänava ääres. Siin hakati neist valgepiletimeestest ja kodust karja juurest ära kamandatud poisikestest sõjamehi drillima.

Karjapoisist sõduriks

Kuid alati on igas suuremas hulgas suupruukijaid, kaaslaste nokkijaid, kiusuohvrite järel kõndijaid, vastu aasivaid kambakesi. Ja õigust ja põhjusi vastu aasida olnud poistel küllaga. Pole saapaid, antagu munder, antagu linnaluba, ei taha iga päev kapsaid süüa, lastagu juba siit kasarmust sõjaväljale. Noortel ohvitseridel olnud poiste vaoshoidmine tihtipeale üle jõu käiv.

Vanemad, juba tsaariarmeest läbi käinud mehed vangutanud päid – karjapoisid, kes kasarmukorra ja oma kodutanuma korra vahel vahet ei mõista teha, midagi head sellest vist ei tule.

Kui teravkeelsemad ohvitseride rivikorralduste kommenteerijad eemaldati ja saadeti linna vahi alla, tärganud poistes kambavaim: miks te nad vangi viite, nad pole ju midagi paha teinud! Protestijad tundnud enesel õigust tunnimeestelt relvad haarata ja oma ülemustelegi kättpidi kallale minna.

Rahustama toodi koolipoiste pataljon, naabrusest Raadi mõisast ilmusid Kuperjanovi ratsanikud. Selle peale murti sisse oma pataljoni relvalattu.

Mäss? Ei julge öelda. Mitte mäss. Ei saa öelda. Pigemini rumal jant, mis kasvas (liiga) kõva distsipliini alla surutute vastupanuks, arutleb tagavarapataljoni vanemaealine sõdur Semmiste oma memuaarteoses.
13. juulil 1919 pidasid kohale tulnud kõrgemad ohvitserid Tartu tagavarapataljoni kasarmute vahel (väljaõppel oli neli tuhat meest) terve ülesrivistatud pataljoni ees sõjaväljakohut.

21 mehe hukkamispaik (üks pääses ratsahobusel põgenema ja avaldas hiljem oma memuaarid) – Ülejõe kasarmuõu – on teistegi tagavarapolgus viibinute mälestustes kirjas. Hukatute matmispaika ei mainita, ka mitte ajalehes, 1919. aasta 14. juuli sõjaväljakohtu ametlikus teates.

Kui see kõik kokku oli revolutsioon kodanluse vastu, siis ilmselt on kasarmuväljal hukatute matmispaik vanas kruusakarjääris surnuaia taga, nagu juhatab 1980. aasta brošüür.

Õpetaja Maimu Kiik on kruu­­saaugu ühishaua kohta kirjutanud: «1940. aasta juunis seisin koos vanaemaga, olin siis 12-aastane Ülejõe tüdruk, Jänese tänava otsa juures. Vana kruusaaugu juurde liikus rongkäik loosungite, lillede ja lippudega. Nad laskusid alla ja jäid poolkaares seisma vastu kruusaaugu surnuaiapoolset kallast, näoga kalmistu poole. Organisaatorid pidasid kõnesid, pandi lilli.»
1940. aasta 22. juuni Postimeheski on sellest kirjutatud.

Ajakirja Eesti Loodus kauaaegne toimetaja ja Raadi juurtega mees Ilmar Kask (1936) näitas, kus asus kunagi tema sünnikodu, isamaja ja aiamaa. Praegu laiub selle koha peal kuristik ehk sinna laiendatud uus kruusaauk. Kodu hävis tulekahjus.

Ilmar Kask ütleb oma hinnangu: Esimese ja Teise maailmasõja sündmusi ei tohiks segamini ajada. Küll saanud Kask väiksena vanemate inimeste juttudest aru, et vanal kruusaaugul on paha aura. Kask näitas isegi kohta, millele vanemad inimesed viidanud kui ühele teadaolevale matmispaigale – Narva maantee poolse mäeveeru all.

Sama veeru alla, aga hoopis linna poole, paigutatud ka 1960ndatel monument nõukogude võimu eest võitlejatele.

Vanas kruusaaugus kohtusime juhuslikult just siia noortepargi rajamise idee autori Mihkel Veikega. Ta oli umbusklik: kas tulite meid takistama? Aga selgitas siiski, et Kruusamäe tänava poolsesse karjääri tahavad nad rajada seikluspargi, linnapoolsesse otsa kujundada laste mänguväljaku.

Nad on siin juba võsa maha võtnud ja koristanud. Ei-ei, tantsuplatsi pole nad siia surnuaia taha planeerinud.

Vanemad mehed tuletasid meelde, et ka lähiminevikus, nõukogude ajal ei näinud see karjääripõhi kui pühapaik välja. Siin olid töökojad, lasketiir ja teenistuskoerte õppeplats.

Väärikas rahu surnutega on oluline eelkõige elavatele endile, et elus edasi minna. Tartu on heade mõtete linn. Sõdade ajal, nii kohtuga kui kohtuta hukatutega rahu nimel võiks vana kruusakarjääri nõlvale ühe lepituspuu kõrgeks kasvama panna.

Noor põlvkond kavandab üht uut algust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles