/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2009/07/05/202417t1h9b82.jpg)
Nagu esmaspäevasest lehest juba lugeda võis, kujunes linnavolikogu läinud nädala istung meeleolukaks kõnekunstiõhtuks, kus tõdede hulka sattus ka kunstipäraseid moonutusi.
Jüri Saar: suur illusioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõneõhtu lõpetuseks tõmbas abilinnapea Raimond Tamm arupärimisele vastates haneks küsija Keskerakonnast, kes soovis teada, kas Lutsu raamatukogu ja Tartu kunstimuuseumi ühishoone arhitektuurivõistluse tulemused oleks tühistatud ka siis, kui arhitekt Emil Urbel poleks protestinud. Tamm väitis volinike hämminguks ja ajakirjanduse peegeldamisest rääkides, et arhitektuurivõistluse tulemust ei ole tühistatud ja konkurss ei ole ebaõnnestunud.
Eks tal olnud natuke õigus ka. Rangelt võttes ei ole žürii oma otsust tühistanud ega ole seda otsesõnu teinud ka keegi teine. Ent polnudki vaja tühistada, sest otsus on tühine juba seetõttu, et tühistatud on käskkiri, millega arhitektuurivõistlusel osalejad kvalifitseeriti ja tööd pääsesid žürii hindamisele.
Niisiis, tühistatud justkui pole, aga võitjaid ka parasjagu ei ole. Kuid seda Tamm pika ninaga jäänud keskerakondlastele ja teistele volinikele ei öelnud.
Ebaõnnestumisega on aga hoopis iselugu. Ebaõnnestunud on see konkurss hoolimata sellest, kas žürii teisel katsel tööde nõuetele vastavust süvitsi kaaludes kuulutab senised võitjad uuesti või uued võitjad välja. Raske on õnnestumiseks pidada seda, et pärast võidutööde ja võitjate austamise ürituse väljakuulutamist viis põhjendatud protest olukorrani, kus võistluse tulemust ikkagi (veel või enam) ei ole.
Ebaõnnestunud on konkurss ilmselt juba lähtest alates, kui arhitektidele tehti ülesandeks tennisepall pingpongipalli sisse mahutada – etteantud hoone mahtu ei tahtnud nõutud pinnad ja ruumid kuidagi ära mahtuda.
Kuidas iganes ka uus hindamine ei lõpe – on tõenäoliseks peetud, et võidab sama töö, mis esimeselgi katsel –, esialgsel žürii lemmikul on ilmselt probleeme peale Urbeli nimetatute veel kahe nõude täitmisega. Mäletatavasti nõuti ajalooliste hoonete fassaadide head vaadeldavust, mis massiivse uushoone puhul on utoopiline. Teiseks pidi maja sobima ajaloolisesse linnaruumi nii visuaalselt kui liigenduselt.
Olgem ausad, esiti välja kuulutatud võidutöö sobitub vanalinna sama hästi kui De la Gardie kaubamaja Tallinnas Viru tänavasse, aga erinevalt De la Gardiest on selle liigendatus võrreldav Tartu uue kaubamaja kolossiga. Nii et see uus hoone kindlasti vürtsitab ajaloolist linnaruumi, kuid liiga palju vürtsi võib ajada silmad veele.
Kui meenutada, et keset vanalinna ootab hoonestamist veel Karu plats Rüütli-Küütri nurgal, on suur võimalus, et raamatukogust malli võttes tuleb silmavett veelgi.
Ent uushoonestuse vanalinna sulandamine või kontrastiprintsiibi järgimine on taandatav maitseasjaks, ja see vaidlus on lõputa.
Hoopis arusaamatuks jääb, miks linnavõim teeb meeleheitlikke pingutusi, et arhitektuurivõistlus, mille enamik töid on vähemal või rohkemal määral reeglitega vastuolus, üldse autasude väljamaksmiseni viia, kui on selge, et ei linnal ega riigil ole suutlikkust sellist hoonet ehitama hakatagi.
Arhitektuurivõistlus oli korraldatud riigihanke vormis, et pärast parima kavandi valimist jätkata projekteerimisega. Milleks aga projekteerida hoonet, millest teame, et tegelikult seda ei tule? Ja kui kümne-kahekümne aasta pärast tahaksimegi ehitada, tõdeme nagu Eesti Rahva Muuseumi eelmise võidukavandi puhul: olud on muutunud, koht ega kavand enam ei sobi.