Hiite jäänused pakuvad pühalikku rahu

Kiigeoru hiiesalu Koke külas on Eestis ainulaadne, sest siin kasvavad künnapuud. Kunagi ilmselt palju suuremast kogumist on alles jäänud veel vaid kümme puud. Üheteistkümnes, kõige suurem, murdus mõni aasta tagasi. Varem seoti paelu selle okstesse, nüüd on riideribad ka tema kaaslaste küljes. Salu ise oli varem metsaga ümbritsetud, kuid pärast raiet jäi ühest küljest alasti. Foto: Margus Ansu

Vanadel eestlastel oli kogu maailm täis haldjaid, hingi ja jumalaid, kellele tehti kingitusi ja kelle poole palvetati. Ikka selleks, et nendega nagu naabrite või sõpradega häid suhteid hoida ning häda korral abi paluda.

Kuigi metsa- või veejumala kummardamine tundub moodsale eestlasele totter, käivad paljud meist just metsas või pargis suurte puude keskel esivanemate kombel mõtteid kogumas või puhkab pea rannas merd vaadates.

Ohverdamist ei ole samuti ära unustatud, lihtsalt kohad on muutunud. Vanasti visati oma and allikasse või asetati kivile, tänapäeval lendavad mündid purskkaevu või nagu tartlastel kombeks, kinnitatakse talvel jääskulptuuri külge.

Pärimus ja nimi reedavad

Pühakohtade puhul on tavaline küsimus: kes siis ikkagi ütleb, et tegemist on iidse paigaga, kus meie esivanemad käisid? Miks üks puudesalu on püha ja teine mitte või mis eristab ühte allikat teisest?

Ahto Kaasik, maa- ja taarausulisi ühendava Maavalla Koja vanem ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja, rääkis, et mingeid väliseid tunnuseid üldjuhul ei olegi.

Suurem osa teabest tuleb rahvapärimusest – vanemad

kohalikud inimesed teavad, millise puu juures olnud kombeks palvetamas käia või millise allika veel teati olevat ravitoime.

Teiseks annavad olulisi vihjeid nimed. Kui veekogu kannab nime Pühajärv (selliseid on Eestis muide teada 17), rändrahnu tuntakse nõiakivina või puudega kaetud küngast hiiemäena, siis on ikka üsna kindel, et vähemalt kellelegi on see paik kunagi püha olnud.

Kuna pärimuse järgi oli igal talul ja ka paljudel inimestel oma püha kivi või puu, mis oli teistest erilisem, siis on neid kõikjal üle Eesti lugematu arv ning teada on neist meile vaid murdosa, ülejäänute kohta on pärimus kaduma läinud.

Kaitsta on vaja

Just paar nädalat tagasi selgus Faktum & Ariko tehtud küsitlusest, et maailmas oma uskmatusega silma paistvad eestlased peavad looduslikke pühapaiku äärmiselt tähtsaks. Küsitletud 1022 inimesest koguni 70 protsenti leidis, et nende kaitsmine on tähtis.

Looduslike pühapaikade kaitse alla võtmine on olnud väga juhuslik. Paljud võeti kaitse alla juba nõukogude ajal ning siis ametlikult muidugi mitte nende pühaduse, vaid mõne muu põhjuse tõttu. Kaitse alla võtsid neid ametite töötajad, kes olid ise sellest teemast huvitatud. Näiteks Tartumaal on muinsuskaitse all 17 ja looduskaitse all 12 kohta.

Selle aastani polnud olemas ka mingit eeskirja, kuidas neid paiku hallata ja korras hoida. Näiteks ei tohiks hiiepuude oksi kärpida, ometi on sellist asja teadmatusest ja head soovides juhtunud. Nüüd on aga ka eesti keeles ilmunud ametlik juhend, kus on täpselt öeldud, mida tohib, mida mitte ja kuidas seda kõike teha.

Meil Tartumaal väga kuulsaid looduslikke pühakohti ei olegi. Lähimad on Pühajärv Valgamaal ja Taevaskoda Põlvamaal.

Tartus on Toomemäel muinsuskaitsealune ohvrikivi, mis ei ole tegelikult oma õiges kohas, see leiti kunagi ehitustööde käigus Vallikraavi tänavalt.

Tartu linnale lähim hiis on muinsuskaitsealune Kiigeoru hiiesalu Haaslava vallas Koke külas, kus kunagi ilmselt palju suuremat maa-ala katnud künnapuid jääb järjest vähemaks. Kaasik rääkis, et hiie puhul on siiski oluline kogu piirkond ja maapind, mitte ainult puud – pühast maast kasvavad pühad puud, seal asuvatel allikatel on ravitoime ja kivid on kui ohvrialtarid.

Koodeksit, mida ja kuidas hiies tegema peab, ei ole. Ei ole kohustust andi jätta või palvetada, ei pea puid kallistama või põlvili laskuma. Rahumeeli võib seal istuda, astuda ja mõelda. Võib jätta paelakese hiiepuu külge või midagi kivile.

Rahumeelne paik

Hiide minekuks ei pea olema maa- või taarausuline ning kohe kindlasti ei pea kartma välgunoolt, kui oled tulihingeline kristlane, kes pühapaika tulnud vaid uudishimust – pärimuse järgi ei ole meie esivanemate jumalad Allahi või Jahve kombel armukadedad.

Küll on aga kindlad reeglid, mida teha ei tohi. «Hiies ei mõelda kurje mõtteid, ei vannuta, ei tehta liiga puudele ja põõsastele ega teisele inimesele,» on kirjas Maavalla Koja kodulehel. Samuti on heaks kombeks enne oma ihu pesta ja mõtteid puhastada, kui minna sinna midagi paluma.

Hiies käimine on sarnane surnuaial käiguga. Masinad jäetakse eemale, loomi kaasa ei võeta, hiis pole ka seene- või marjamaa.

Ja loomulikult on täiesti keelatud teiste toodud ohvriande oma taskusse pista, sest olgu see rahvajutt, tõde või kokkusattumus – nii mõnegi teadaoleva ohvrivarga käsi on väga kehvasti käinud.

Kuigi hiis on positiivne koht, on ta siiski pühamu ega ole mõeldud elamiseks. Maarahva allutamiseks ja neil silma peal hoidmiseks ehitasid võõrvallutajad sageli hooneid otse keset hiit.

Kaasiku sõnul on aga aeg näidanud, et hiites elavad pered reeglina ei püsi ja nende sugu ei jätku.

Looduslikud pühamud
Ajaloolisel Tartumaal on kirjas 210 looduslikku pühakohta:
• 43 hiit
• 58 kivi
• 56 allikat
• 20 puud
• 23 ohvrikohta
• 10 muud pühapaika (näiteks ohvriaiad)