Allikabänd vallutab uusi südameid

Eilsel Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi 11. sünnipäeval esines Allikabänd koosseisus Vartan Arutjunov (vasakult), Maarja-Maria Känd, Hermo Hodonjonok, Renee Logberg, Margus Kosarev ja Veronika Sõstar. Proovides juhendab neid muusikaüliõpilane Kertu Rein.

FOTO: Kristjan Teedema

Eile Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi sünnipäeval üles astunud eriliste noorte ansambel Allikabänd kogub tähelepanu nii päriselus kui virtuaalmaailmas ning võtab vastu aina uusi kutseid esinemisteks.

Ansambli solist on pime tüdruk Veronika Sõstar, kes hoiab kontsertidel põlvedel väikest kannelt ning heliseb sellega koos ise ka nagu kandlekeel.

«Kellest teen ma kandlepulgad, kaske-kaske, need teen havi hammastesta...» laulab ta. Või on ta huulil parasjagu mõni teine rahvapärane pala või lausa omaloominguline lugu.

Allikabändi lugude valikuga saab igaüks tutvuda muusikaportaalis muusikud.ee või myspace.com. Et ansambel ei ole veebiavarustes tundmatu nähtus, tõendab Allikabändi Facebooki lehel kirjas rõõmus raport, mis ütleb, et internetis on neid kuulatud juba üle 4000 ja vaadatud üle 7000 korra.

Praegustes proovides valmistub Allikabänd aga lähenevaks tuluõhtuks Tartu Ülikooli aulas.

Allikabänd saab jaanuarikuus kaheaastaseks. Bändi liikmed on 23- kuni 34-aastased noored, kes on kas Tartu Emajõe kooli, Tartu Maarja kooli, Tartu Kroonuaia kooli või Haapsalu sanatoorse internaatkooli kunagised kasvandikud.

Ansamblit juhendab Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias õppiv tulevane lauluõpetaja Kertu Rein ning ansambli esinemiste ja proovide korraldamisega tegeleb Tartu Ülikoolis eripedagoogikat tudeeriv Assar Järvekülg.

Juhus ja head inimesed

Kõik sai alguse suurest juhusest ja selles võib süüdistada noorte ettevõtluskonkurssi «Ajujaht», kuhu Assar Järvekülg saatis ühe oma idee, mis aga sugugi sõelale ei jäänud.

Aga just «Ajujahi» blogis võttis Assar Järveküljega ühendust erivajadustega noor mees Renee Logberg, kes tahtis temaga jagada oma ideed – luua bänd, ja mitte mingi tavaline bänd.

Renee Logberg on ise päris hea rütmipillide mängija, kes tunneb end koduselt ka trummikomplekti taga. Ta meenutab, et kaks aastat tagasi oli ta veel väga arg mees, ei osanud ei laulda ega rääkida, aga tahtmine bändi teha oli suur.

Assar Järvekülg jäi tookord Renee Logbergi ideed kuuldes mõttesse. Tegelikult ta juba tundiski kahte hõbehäälset tüdrukut – üks oli Veronika Sõstar ning teine Maarja-Maria Känd. Mõne aja pärast leiti juurde Vartan Arutjunov, Her­­mo Hodonjonok ja Margus Ko­­sarev.

Margus Kosarev räägib oma kohtumisest Allikabändiga nii: «Ükskord sain teada, et bändis on koht, ja tulin vaatama. Mul tulid lausa pisarad silma, et nii ilusad lood. Ja siis tuli mul kaval mõte, et tulen ka sinna bändi, ja nii ma saingi. Ja see hakkas mulle väga meeldima.»

Miks kannab bänd Allikabändi nime? Selle kohta on Renee Logbergil lugu rääkida. «See nimi tuli mu vanema õe keskmiselt tütrelt, kellega me suhtleme msn-is,» meenutab ta. «Ma küsisin, kas tal oleks mõni õrn sõna meie ansamblile. Ta ütles, et tal on väga palju õrnu sõnu ning hakkas mulle laduma lillenimesid. Mulle need lilled ei klappinud.»

Mis siis klapib, uurinud ta õetütar edasi. Ja Renee Logberg seletanud, et ansamblis on kaks kena neidu, kas ei saaks midagi veega seotult. Seepeale tipitud msn-is vastus: «Saab küll. Allikas!»

Niisugune nimi meeldib kõigile, eriti solistile Veronika Sõstrale, kes ütleb, et nad ongi sellised, kes voolavad ühest kohast teise. «Varsti muutume kärestikuks,» muigab Assar Järvekülg. «Ja siis vulkaaniks,» lisab Margus Kosarev.

Proovile koos koeraga

Veronika Sõstar ütleb, et tõsi see on – ta peaaegu ei näe midagi, ainult pisut valgust. Proovis käib ta enamasti oma juhtkoera, tumepruuni labradori Gloriga. Aga ta enda lood sünnivad vahel lume-, vahel vihmasajust.
Teinekord lihtsalt kannelt sõrmitsedes. «Siis võib juhtuda, et lugu hakkab ise ennast üles ehitama – niisugused lood ongi nagu allikaveed, mis voolavad mu sisemusest välja,» lausub ta.

Allikabändi muusikaline juht Kertu Rein ütleb, et ansambli liikmeid on väga hea õpetada, sest nad kõik tahavad muusikat teha. «Iga väike edasiminek on nende puhul suur edasiminek,» kõneleb ta.

Vartan Arutjunoviga oli eilsel esinemisel kaasas ta ema Ursula Arutjunova, kes soovis meelde tuletada seda, et ka puuetega noortel on palju tundeid ja läbielamisi ning väga suur soov ennast väljendada.

Allikabändi tuluõhtu
• 13. detsembril kell 19 leiab Tartu Ülikooli aulas aset kontsert, kus lisaks Allikabändile astub üles teisigi esinejaid.
• Õhtust kogunev tulu läheb Allikabändile uute muusikainstrumentide muretsemiseks.

Tagasi üles