Maailmalõpu algust kujutava filmi alguseni oli jäänud veerand tundi. Puhja peale hõljus pimedusest uduvihma. Seltsimaja hubases saalis ekraani ees istus peale filminäitaja vaid üks pileti ostnud inimene.
Puhjalased elasid maailmalõpu üle
14. november 2011, 16:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Melk MTÜst Teeme Kino oli võtnud koha sisse pingiridade vahel. Tema ette lauale mahtus ära kõik, mis tarvilik tänapäeval filmi näitamiseks: projektor, arvuti ja helipult.
Arvutis ootas stardikäsklust digiplaat filmiga «Täitsa lõpp». Saali tagaseinas olid väiksed neljakandilised augud – nagu mälestusmärk üldrahvaliku kinohuvi kuldaegadele.
Filmitalgute rahvafilm
«Täitsa lõpp» on valminud vähem kui aastaga ja seda nimetatakse filmitalgute rahvafilmiks. Tegijateks oli kaasatud üle Eesti mitu tuhat inimest. Neid juhendasid ja kamandasid kutselised filmimehed, et niimoodi tähistada eesti filmi sajandat aastapäeva ja lähendada filmindust kinolistele.
Üks esimesi kinolisi 105-aastases Puhja seltsimajas küsis endale talgufilmi esilinastuseks pensionäripileti. See oli Kalev Lilliallik. «Ma olen Puhja kõige suurem joodik,» ütles ta.
Piletimüügi laua taga istunud ema ja tütar Vaike Podar ja Siret Podar itsitasid niisuguse tutvustuse peale. No kas siis kõige suurem joodik oleks ikka raatsinud piletiraha anda pisikese paberilipaka eest, et istuda tund ja veerand ekraani eest... Pealegi habe aetud ja lõhn nagu korralikul mehel.
Filmihuvilisi oli teisigi. Näiteks paar kena abielupaari, üks ettevõtja ja endine omavalitsustegelane, neli neiut eesti rahvusvärvides, lipukesed põsele joonistatud... Pärast filmi oli neiudel kindel soov üheskoos jalgpalli vaadata.
Paar-kolm minutit enne esilinastuse algust, mis oli üle Eesti kavakohaselt kell 20.11 lisaks Puhja seltsimajale veel 110 paigas, tuli oma toast seltsimaja juhataja Kaja Udso.
Põgusas vestluses selgus, et viimati näidati Puhja seltsimajas filmi enne põhjalikku remonti, niisiis enam kui viis aastat tagasi. Kinotegevus lõppes seepärast, et kõik filminäitajad lõpetasid oma ürituse kahjumiga.
Maailmalõpulise sisuga talgufilmi esilinastusele oli kaks või kolm eurot maksnud pääsme ostjaid veidi üle kümne. Üks viimaseid saali sisenejaid oli Kalev Lilliallik. Ta astus ekraani ette, tervitas publikut hüüatusega «No teeme filmi!» ja istus esimesse ritta, nina vastu lina.
Tanel Melk pani masinavärgi käima, nagu oli ka kavas, kell 20.11. Ja nagu ta oli hoiatanud, et alguses on kümme minutit reklaame ja muid klippe, nii oligi. Nõnda et kolme noore inimese jaburaid seiklusi jõulukuises Eestis, kus kliima ülemaailmse muutuse tõttu valitses kuum polaarsuvi, andis päris oodata.
Lõpp läks põnevaks
Kui saalis poole kümne paiku tuled süttisid ning osa rahvast kiirustas koju ja osa samas majas tegutsevasse baari telerist jalgpallikatastroofi vaatama, sättis allkorrusel garderoobis endale jope selga ka Kalev Lilliallik. Kuidas film meeldis?
«Algus oli nagu... ei tea. Aga lõpp läks põnevaks – kui juba verd ja sulekesi hakkab tulema, siis on päris põnev,» ütles ta. «Ei, normaalne, täitsa söödav. Mõned head killud seal ikka olid.»
Maailmalõpp ei ole puhjalastele tundmatu asi. Näiteks Põhjasõda oli nii jube, et tundus olevat justkui maailmalõpp. Vene väed tapsid halastamatult ja vedasid endaga kaasa asumisele suurema osa kõigist, kelle kätte said, ja põletasid maatasa ka Tartu, mis asub Puhjast 23 versta kaugusel.
Just need maailmalõpulised koledused sundisid Puhja köstrit ja koolmeistrit Käsu Hansu kirjutama 1708. aasta heinakuul 32-salmilise kaebelaulu «Oh! Ma vaene Tarto liin».
Aga nõnda nagu talgufilmi «Täitsa lõpp» lõpp annab lootust maailmalõpp üle elada, nii läks hästi ka Tartul ja Puhjal pärast sünget Vene aega. Elu läks ja läheb edasi.
Põleng Tartus
• Filmitalgute rahvafilmi
«Täitsa lõpp» esilinastus oli 11.11.2011 kell 20.11 üle kogu Eesti 111 kohas.
• Film valmis vähem kui aastaga umbes 5000 ideegenereerija osalusel.
• Füüsilist abi pakkus umbes 1500 inimest.
• Filmiti tänavu suvel kõikides maakondades.
• Tartus süüdati kaamerate ees Kroonuaia sillal auto (kaader filmist).