Nagu nimigi ütleb, on sotsiaalkorterid juhuks, mil omavalitsusel tuleb inimest aidata. Kui too on sattunud olukorda, et elupaika pole võimalik omal jõul hankida, kusjuures põhjusi võib olla väga mitmesuguseid, alates eluaseme hävitanud tulekahjust kuni vaesumiseni pika aja jooksul, vahepeal hulk teisi variante.
Tartus osutatakse sotsiaaleluasemeteenust tartlasele, kes «ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole suuteline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust» või kes ei suuda seda «materiaalse seisundi tõttu».
Kuidas ja milliste protseduuride alusel seda tehakse, seisab linnavolikogu määruses, neist viimane pärineb 2008. aastast.
Paraku osutub elu sageli keerulisemaks, kui üks määrus suudab sõnastada. Paaril viimasel nädalal oli Tartu Postimehes juttu lagunevast majast Põik 16 ning seal elavast vennast ja õest koos tütrega – korter kummalegi oli vanaema kingitus. Kahel ülejäänud korteril olid teised omanikud, kes seal ei elanud ega olnud ka maja heaks midagi teinud.
Et maja oli oma lagunemises jõudnud juba eluohtlikku järku, ootas selle asukaid ettekirjutus lahkuda.
Kui linnavõim keelab kusagil elamise, siis peaks ta asemele leidma sotsiaaleluruumi, kuid kirjeldatud juhtum osutus esmapilgul nähtust keerukamaks – nimelt olid õde ja vend omanikud ning linna kehtestatud reeglite järgi kinnisvaraomanikele sotsiaaleluruume ei anta. Kuigi vastava ala ametnikud möönsid juhtumi erandlikkust ja vajadust hädalistele vastu tulla.
Ent Põik tänava inimesed pole ainukesed omanikud, kes oma staatusest hoolimata vajavad linna abi. Tartu Postimehes on kirjutatud ka hätta sattunud vanainimesest, kes sooviks oma neljatoalise korteri asemel elamispinda, mis võimaldaks liikumisinvaliidist pojaga paremini toime tulla.
Dramaatilist olukorda mõistetakse, noogutatakse kaasatundvalt, aga – omanik ju! Paraku on Eestis küllalt kinnisvaraomanikke, kes pole ilmtingimata jõukad ning tegusad. Pealegi on omavalitsuse enda otsustada, kellele ja millist sotsiaalabi ta osutab, siin ei anta käske ei Toompealt ega Brüsselist.
Õnneks on seda nüüd Tartuski mõistetud ja abilinnapea Jüri Kõre möönis, et elu on muutunud ja «meie arusaamine on selline, et peame muutuma paindlikumaks». Selged ja lihtsad reeglid on mugavad, elu aga mängib inimestega sageli riukalikku mängu, kus peale mõistmise on vaja ka abi ja tuge. Tehkem siis oma reeglid tõepoolest paindlikumaks, nii et peale kirjatähe saab hädasolijate aitamiseks kasutada ka mõistust ja südant.