Enriko Talvistu: putkade renessanss

Enriko Talvistu Foto: Pm

Umbes viisteist aastat on möödunud ajast, mil linnavalitsus «piiskopliku võimuga» needis ära putkad. Nimetus tuleneb ju pisipoest elik boutique’ist. Need, mida õnnistatud arhitekti Uku Põllumaa armust rajati kusagile Küüni tänavale, praeguse uue kaubamaja elik Tallinna ülikooli ette, kuulutati sobimatuks ning viidi määramatu pindalaga Tartu avaturu juurde.

Mõneks ajaks võtsid küll lihtsama kauba müümisega võimu Postimehe leheputkad ja R-kioski kett, aga on seegi nüüdseks peaaegu kuhtunud.

Lisaks olid tänavail veel mitmed hamburgereid müüvad putkad, sest kus mujal sa siis nii lihtsat toitu ikka müüd, kui mitte putkas. Ühtäkki aga selgus, et pühitsetud kotletileiba tuleb müüa restoranis elik McBurgeri kiirsöögikohas.

Putkad kadusid riburada

Jäid järele vaid leheputkad, kus peagi keelati limonaadist kangema joogi müük, ning praeguseks on nendestki jäänud putkadena linna alles vaid paar. Viimati asendati R-leheputka Kuperjanovi tänaval uuega, kus niikuinii pole koolilastele muid jäätise ostmise kohti. Võrreldes vana putkaga on uue tehnilisest, mõlkis seisukorrast linnakunstniku silm küll kõvasti mööda vaadanud.

Praeguseks on leheputkadest juba ammu loobunud Postimees ning ega R-kioski kontserngi erilist indu oma kaotatud putkade (Rüütli ja Küüni tänaval ning Kaarsilla juures) taastamise nimel üles näita. Teadmata on see, kuivõrd olid need putkad majanduslikult tasuvad, kindel on aga see, et linnapilt on tunduvalt kaotanud.

Võideldes putkadega kaotas linnavalitsus mõned töökohad, aga võitis vaid tühja linnaruumi. Kõik need superkaubandused, mille kassa juurest saad ehk oma maiuse, perioodika või jäätise, aga ka suitsu ja joogi, on kindlasti võitjad. Seisa sabas, ja saad.

Muidugi teen nüüd ülekohut kaubamaja külje all nn linnabussijaamale ja maabussijaamale, sest kui sealgi kioskeid poleks, ei oleks ju kusagil odavamaid linnatranspordi talonge müüa.

Ega ma nõuagi, et need kohad oleksid vaid putkad. Parimaks näiteks siin on Barclay platsi putkast kasvanud maa-aluse korrusega ehitis, kus praegu keegi ühtegi liinibussitalongi ei müü, küll aga oli seal vahepeal saunandust, mängupõrgut ja muud huvitavat.

Kahjuks praegu ükski superkaubandustest (või hüper- või maksi- jne) kesklinnas ja mujal oma ukse kõrval putkadele ruumi ei anna ning nende ees parklates on sellise putka püstipanek tegelikult võimatu.

Mida hoida, mida mitte

Meie linnas tegelikult puudub putkade planeerimise kultuur, sest selleks pole vist maadki ning tahtmisest jääb palju puudu. Viimane näide oli leheputka kadumine seoses Playtechi hoone ümberehitamisega suletud büroomajaks «ilmselt vähekäidava» Küüni tänava ääres.

Pole siis mõtet rääkida Viini Ringstrassest või teistest Euroopa linnadest, kus tänaval müüakse peale lehtede ka praevorsti, jooke ja maiuseid. Ostetud söödavat konsumee-rida võib samas kõrval.

Ei arva, et need muutuksid samasugusteks õllekateks, nagu me neid tundsime «irokeeside plekkmajade» nime all minu nooruses kusagil Raatuse (1. Mai) ja Narva (Leningradi) maantee nurgal või mujal. Pealegi oleks ju teada, kuhu need seal aega veetvad tegelased koonduksid või kas neid poleks kõik muud linna pargipingid täis.

Samas ei saa ma ju lõputult põhjata neid inimesi, kes rahapuudusel või muul põhjusel lähevad lihtsama vastupanu teed pärast kella kümmet hommikul mõne kohaliku poe tagasihoidlikuma nurga juures. Kodanikud on ju nemadki. Vähenõudlikum turistki tahaks ehk kerget haukamist enne keskpäeva, suvisel linnahommikul – leht ja koka lisaks.

Millegipärast tahtis muinsuskaitse säilitada kunagist bensiinijaama endise hoiukassamaja Raekoja plats 20 taga, mille linnaarhitekt Arnold Matteus oli sunnitud projekteerima ppp (private-public- partnership) raames, et tagada toonastele avaratele turuväljadele mingisugusedki kempsud.

Pole enam turuvälju ning nõudedki kempsudele on uued, bensiinijaamadest rääkimata.

Juhul kui üleüldse kunagi tuleb uue kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone ehitamine uuesti päevakorrale, siis tuleks muinsuskaitsel tõsiselt kaaluda selle putka (üks kehvemaid Matteuse saavutusi selles vallas) säilitamise vajadust. Muinsuskaitse on ju lõppude lõpuks ühiskondlik kokkulepe, mitte amet iseenesest.

Pigem peaks vaatama teisi Matteuse paviljone, nagu Noorte Kristlike Meeste Kodu (praegu tuntud rohkem kui hotell Park) ees olev art deco stiilis ehitis kreeta sammastega, selle nutune seisukord võiks ka muinsuskaitsele rohkem peavalu valmistada.

Või siis sõjapurustuste esimese laine üle elanud modernistlik paviljon Uue Turu tänaval, kus praegu vaid taksod ringi pööravad. Selline oleks suurepärane putkaasendus lehemüügikohale, mis kadus kõrvaloleva Playtechi kontorihoone nurgalt. (Ei tea, milleks neil küll seda kuut ruutmeetrit nii väga tarvis oli – aga suured mehed ja maksumaksjad teavad ju ise, kuidas oma Ylikool Valleyt kujundada.)

Muidugi on putkade taganutmine siinkirjutaja poolt selline järjekordne Tartu vaimu väljanäitus, aga ma usun, et ükskord jõuab ka meie juurde see euroopalik kaubanduskultuur ja kommunaaltunnetus, mis võimaldab nii linnavalitsusel nõuda kui ka eraarendajal aru saada, mismoodi on mõistlikum ja mugavam.