Mulle meeldib jalgpall. Mulle meeldib, kuidas jalgpall ja eriti täna peetav matš Iirimaaga eestimaalasi ühendab. Just eestimaalasi, sest ilmselt pole meil ühtki teist (spordi)ala, kus venelased oleksid eestlastele nii omad kui meie jalgpallikoondisse kuuluvad venelased.
Kui Eesti koondis täna Iiri pallurid alistab, algab üleüldine pidu, mis kandub läbi nädalavahetuse ilmselt ka uude nädalasse. Poepidajad teevad hiigelkassa, sest korraga ostetakse viina mitme nädala ports. Kui pohmell möödub ja inimesed tagasi tööle lähevad, teeme kohe hiigelsammu Soomele lähemale, sest heas tujus inimestel on suurem tööviljakus.
Aga stopp! Juba enne häälte ärakarjumist ja pöialde siniseks pigistamist tasuks ehk mõelda ühele teist laadi pohmelusele, mis järgneb, kui peadpööritav edu asendub ninapidi porri kukkumisega.
Iirlased süüdistasid Raio Piirojat lausa pugejalikkuses, kui too ühele Iiri meediakanalile ütles, et täna on favoriit Iirimaa. Me ei pea pisendama võitluslikkuse ja visaduse tähtsust, aga me peaksime andma endale aru, et Eesti koondisel on läinud paremini, kui võiks eeldada mängijate tehniliste oskuste järgi. Meie mängijad on head, aga EMil mängivad väga head.
Elagem kaasa, tundkem mängust rõõmu ja lootkem ilusaid hetki. Aga ärgem hakakem kujutlema, et varblasest on saanud üleöö kotkas.
