Marika Tuus-Laul: «Ei» on Eestile ohtlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajad on tagasihoidlik rahvas. Niisama loosungitega protestima ei tulda. On juba harjutud kulutusi koomale tõmbama ja teadvustama, et riigil on raske. Hiljutise meeleavalduse ajendiks said aga kaks asjaolu.
Esiteks ei suuda pedagoogid mõista, miks just nüüd, kui üks majanduskriis pole veel lõppenud ja teine terendab ees, tõstetakse kaitsekulusid viiendiku võrra. Tõesti, ei kergita ju praegusel majanduskriisi ajal riigikaitse kulusid keegi peale Eesti, Venemaa, Põhja-Korea ja Kreeka.
Teiseks ei saada aru, miks riik, kes ei suuda oma õpetajatele, õdedele ja päästetöötajatele palka maksta, nõustus toetama Euroopas võlgu elavaid ja krooniliselt maksejõuetuid riike. Miks peab tohutult kärpinud, makse tõstnud, palku vähendanud, pensionid mitmeks aastaks külmutanud Euroopa suurima hinnatõusuga riik, nagu me oleme, kinni maksma Kreeka suured pensionid, palgad ja toetused?
Meie valitsusjuht on lubanud maksta Euroopa päästefondidesse umbes 150 miljonit eurot (30 miljonit igal aastal viie aasta jooksul), lisaks nõustusid koalitsioonisaadikud koos sotsiaaldemokraatidega käendama laene kahe miljardi euro ulatuses, pluss maksud.
Ega õpetajad nõuagi Kreeka õpetajate palka, mis on täpselt kolm korda suurem kui meie oma. Küsiti tagasihoidlikult vaid hellenirahva trammijuhi sissetulekut, küsiti kas või pisutki juurde.
Veel mõne aasta taguste rahvamiitingute ajal tuli mõni minister demonstrantide palge ette ja kaudselt anti ka mingeid tulevikulubadusi, kuid seekord ei peaministrit, haridusministrit ega riigikogu esimeest. Olid opositsioonisaadikud. Ka mõni IRLi liige, kes kinnitas küll õpetajate palkade tõstmise vajadust, aga saalis hääletab selle vastu.
Ja ega õpetajatel suurt lootust olegi. Peaminister Andrus Ansip vastas keskfraktsiooni arupärimisele sõnaselgelt, et õpetajate palgatõusu esimesest jaanuarist ei tule ja keskmise palgaga sidumist samuti mitte. Õpetajate palk ei tõuse enne, kui suurem osa gümnaasiume on suletud.
Peaminister kinnitas, et tema veendumuse kohaselt peaks praegusest 220 gümnaasiumist alles jääma 54 kuni 100. Palgatõusu võimalused, st koolivõrgu korrastamine, olevat kohalike omavalitsuste käes.
Peaminister suutis õpetajaid ka üllatada: pedagoogide palk olevat alates 2006. aastast tõusnud koguni 44 protsenti. OECD eelmise aasta ülevaate järgi olevat gümnaasiumiastme õpetajate keskmine palk kasvanud OECD riikides aastail 2005–2009 kõige kiiremini ehk 46 protsenti just Eestis.
Mäletan, et Mailis Repsi haridusministriks oleku ajal õpetajate palk tõesti tõusis, kuid sellest on juba 6-7 aastat möödas ja suuri hinnatõuse arvestades on pedagoogide reaalpalk juba mitu aasta järjest vähenenud. Täiskohaga töötavate õpetajate palga suurus ei võimalda saada isegi 1,0 koefitsiendiga pensionimäära.
Aga seda mäletan küll täpselt, et Eesti on OECD 34 riigi võrdluses hariduse rahastamises viie viimase hulgas.
Riigieelarve arutamise päevadel oleme ministritelt küsinud kümneid küsimusi õpetajate palgatõusu kohta. Koondvastus on «ei». Küll aga olevat me oma rahandusega eeskujuks kogu maailmale.
Aga kas riigiisad on meie imetlejatele öelnud sedagi, et siinsed lastetoetused on 19-eurosed, keskmine palk vaid 857 eurot (suuremal osal pole sedagi) Iirimaa 4032 ja Hispaania 2275 euro kõrval, et nelja aastaga on neljakordistunud allpool vaesuspiiri elavate elanike arv ja et töötus on ikka veel üks Euroopa suurimaid. Toimetuleku piiriks on vaid 77 eurot ning kiidetud majanduskasv jõudis nüüd alles 2006. aasta esimese kvartali tasemele.
Järgmisel aastal küll kasvab Eestis keskmine reaalpalk, kuid ainult erasektoris, sest avalikus sektoris on palgad külmutatud. Õpetajate, päästeametnike, politseinike ja meditsiiniõdede palgad vähenevad ka järgmisel aastal inflatsiooni tõttu. Selline lühinägelik suhtumine võib saada Eestile ohtlikuks.