Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna peatreener Indrek Visnapuu ütleb, et võistkonna noormängijad ei suuda veel korraga omandada kõike treenerite nõutut – seega tuleb vahel otsida kompromisse võistkonna nooruse ja tulemuse vahel.
Peatreener Indrek Visnapuu: kokku kasvamine võtab aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÜ meeskond on Balti liigas lasknud endale visata keskmiselt 89,3 punkti, olles sellega liigas «esikohal». Miks pole suudetud korralikku kaitsemängu mängida?
Me tahame kiirelt mängida, see on meiesuguse võistkonna ainuvõimalik tee. Kui sa ise ründad kiiresti, tuleb ka vastastel tihti võimalus kiiresti rünnata ja sealt ka võimalus saada punkte. Rünnakul me suudame kiiruse pealt lahendused leida, kaitses alles üritame agressiivsust ja intensiivsust toimima saada.
Skoorid on sel hooajal kasvanud, üks põhjus siin on ka vabavisete arvu suur kasv.
Teine nukker arv. Pallikaotuste poolest on TÜ Balti liigas teine (keskmiselt 17,7 mängus). Suurim pallikaotaja on meie põhimängujuht Sten Sokk, esiotsas on ka Veideman ja Allingu. Miks tuleb nii palju pallikaotusi?
Kiiruse pealt peab mängija olukorda hindama, vale hindamine toob aga tihti kaasa pallikaotuse. Selleks, et mängida kiire rünnaku pealt väga hästi kokku, peab olema meeskond päris kaua koos mänginud ja toiminud.
Samuti on meil tegu keskmise vanuse poolest noore võistkonnaga, kus paljud ei ole olnud juhtivmängijad, vaid täitnud ainult back-up- või rollimängija ülesandeid. Üksikud mängijad saavad öelda, et on olnud põhimängijad, ent mitte juhtivmängijad. Sellise võistkonna ühte jalga käima saamine võtab paratamatult aega.
Ma olen perfektsionist ja idealist, kes tahaks näha, et kõik asjad toimivad kohe. Paratamatult pean töö käigus ja tekkinud kogemuste najal tunnistama, et noorest võistkonnast ei saa päevapealt toimiv mehhanism.
Mullu ütles Šiauliai peatreener olümpiapronks Antanas Sireika, et võistkonna kujunemine võtab aega kolm aastat, toetan tema arvamust.
Kalev/Cramo treenerid ütlesid esmaspäevases Postimehes, et rikkad meeskonnad saavad endale palgata mehi, kel korvpalli ABC on selge, meil tuleb aga pidevalt tegeleda selle ABC õpetamisega. Kas see probleem vaevab ka Tartut?
Hea ja hästi kokkumängiva võistkonna kasvatamine võtab aega. Isegi mängudeks taktikalisi ettevalmistusi tehes olen märganud, et tihti ei ole noormängijad valmis kogu minu edastatud infot korraga vastu võtma ja ellu viima. Seega, siin on treeneritel mõtteainet ja vahel tulebki info hulka vähendada ja leida kompromiss. Loomulikult sooviksin, et protsess oleks võimalikult kiire, kuid reaalsus on siiski teine.
Kiirest mängust te ei loobu. Kas välistate selle, et meeskond pole äkki üldse valmis kiiret mängu mängima ning tuleks ikkagi treenerite tahtmiste ja meeskonna võimete vahel kompromissi otsida?
Mängida aeglasemat situatsiooni hindamise pealt toimuvat mängu, kus käib pikem rünnak, kus kunstlikult suretame aega, hoiame mängutempot kinni, üritame mitmekäiguliste kombinatsioonidega tekitada olukordi, see oleks sellele võistkonnale veel keerulisem.
Meie võistkonna puhul näen, et on ainus variant mängida kiiret, agressiivset mängu. Seega tuleb iga päev leida komp-romisse ja see on minu treeneritöö suurim katsumus, sest mind on kasvatatud nii, et ma kas teen täiega või ei tee üldse.
Meie tagamängijad armastavad vahel väga palju põrgatada, aga mitte nii väga palju sööta. Kas see peabki nii olema?
Põrgatamisel juhtub eksimusi vähem ja ükski mängija ei taha ju eksida. Igal juhul nõuame palli liikumist kogu aeg. Mida väiksema söötude arvuga saame palli rünnakutsooni ja viskeni, seda parem.
Viitasite pärast Liepja kohtumist mängijate vaimsetele probleemidele. Kui lausa hooaja alguses on probleemid, on siis midagi hooajaeelse ettevalmistusega lahti?
Olen alati rääkinud, et poole ettevalmistusest moodustab vaimne mänguks ja trenniks valmisolek – kuivõrd ma suudan mängijana treeneritelt saadud taktikalised nõuanded enda jaoks läbi töötada ja väljakul need ellu rakendada.
Kui vaimset valmisolekut endast maksimum anda ei ole, siis väljakul ka täiuslikku sooritust ei tule. Seega, kui iseennast ei suudeta maksimumsooritusele häälestada, siis ei anna ka kolm treenerit ja põhjalik videoanalüüs soovitud tulemusi. Kindlasti proovin oma oskuste piires häälestada mängijaid ka vaimselt.
Kas vaimsed probleemid tähendavad ka puudulikku häälestust mänguks?
Sel aastal pole meil õnneks olnud ühtegi mängu, kus me võistkonnana poleks olnud mänguks valmis. Oleme võidu saavutanud ka tagaajaja positsioonist. Üks suureskooriline kaotus Juventusele oli ebaõnnestumine igas mõttes. Ei õnnestunud visked, taktika ja kõige sellega koos läks lõpuks ka vaim maha.
Kui me räägime motiveerimisest, siis on mul tihti raske mõista, miks kõik mängijad ei võiks suhtuda asjadesse nii nagu mina: sporti tehes lähen alati võitma ja mind ei ole tarvis selleks eraldi motiveerida.
Ma üritan küll leida võimalusi mängijate isikupärase motivatsiooniga tegelemiseks, kuid arvan siiski, et iga mängupäev peaks olema mängijale pidupäev, see on tema töö ja tööst tuleb täiega rõõmu tunda.
Minu arvates peaks mängija olema igati motiveeritud, kui talle on kõik tingimused (organisatoorsed ja mängulised) heaks soorituseks loodud. Meil on need tingimused olemas. Aga selle, kas inimene tahab korvpallur olla või mitte, peab iga mängija iseenda jaoks ise välja mõtlema.
Arvamus
Tanel Tein
Endine Tartu Rocki korvpallur
Kahjuks pole välismänge näinud ja seetõttu on raske kommenteerida, aga Balti liiga on see aasta ühtlaselt tugeva tasemega. Väga kindlaid võite ei saagi sealt tulla.
Aga eks Tartu meeskonnal mingeid vajakajäämisi ikka on ka. Oma kaitsemäng näiteks. Minu meelest pole Tartu selline võistkond, kes viskab teised üle. See kiire mäng, mida harrastatakse, laseb kindlasti rohkem visata, aga kui vastas on võistkond, kes oskab tempot muuta ja kontrollida, jäävad nad hätta.
Kindlasti on treenerid oma stiili paika pannud ja nad ise tunnetavad kõige paremini, kui see ei toimi. Aga selge on see, et paari päevaga imet ei tee. Kiire mäng on nende valik ja kui kevadel on tähtsad mängud, saab analüüsida, kas see oli õige või ei olnud.
Selge on see, et ei tohi lasta visata endale ikkagi nii palju punkte. Nad on keskmisest julgelt 20 punktiga maas. Nad võivad kiirelt joosta, aga vastane harutab rünnaku lahti. Pole ka tugevat korvialust. Rünnakul võivad kehvad päevad olla, aga kaitses nii ei tohi. Praegu on asi liimist lahti ja selge koht, mida saab parandada, on kaitse.
Aivo Erkmaa
Korvpallitreener
See, miks on alustatud Balti liigat nii halvasti, on eelkõige küsimus klubi juhtkonnale ja peatreenerile, kes otsustab ja vastutab.
Kõnekas fakt on see, et meeskonnas on Eesti koondise tagaliin, kes suvel näitas head mängu. Edurivi jääb liiga nõrgaks, et olla BBLi tipu lähedal. Koosseisus on selgelt hapuks läinud mehi, kelle arvelt võinuks meeskonda julgelt ümber komplekteerida. Kuid käimas on kolmeaastase projekti teine aasta, nii et vara veel kriitiline olla.
Igal treeneril on oma käekiri, kuidas mängu üles ehitada ja muuta. Siin on mõtlemise koht treeneritele, kes sellega kindlasti ka tegelevad.
Olen arvamusel, et mänguvälised asjad kajastuvad ka mängus ja selles on kindlasti suur varu. Keegi ei saa olla liiga proff. Korvpalliriikides oleks peatreeneri vahetamise teema kohe aktuaalne, meie oludes pigem vastupidi. Arvan, et kasuks tuleks suurte kogemustega vanem ja sõltumatu peatreener.
Andres Liinat
TÜ akadeemilise spordiklubi juht
Pärast TÜ meeskonna ebaõnnestunud Läti-tuuri ütlesite Õhtulehele, et tegu ei ole kriisi, vaid mõnede kehvade mängudega. Kui palju kaotusi oleks veel vaja, et olukorda kriisiks nimetada?
Seda ei peaks hindama kaotuste hulga, vaid mängupildi järgi. Väga palju sõltub vastase tugevusest, aga mina hindan eelkõige seda, kuidas mängitakse. Tulemust ei saa alahinnata, aga ka võit loiu ja tahtejõuetu mänguga on perspektiivi mõttes halb.
Võtame kas või võidu Eesti meistrivõistlustel Rapla üle – see ei näidanud jätkusuutlikkust.
Olete öelnud, et tahaksite järgmises kodumängus analüüsida kõike, ka soojendust, pingil istumist ja treeneri kehakeelt. Mida sealt teada saab?
Kirge, õhinat ja tahtmist. See on see, mis teeb kõikidest pallimängudest vaatemängu.
Kas või sellise vaatemängu, nagu pakkus Ljubertsõ Triumphi peatreener Valdemaras Chomiius?
Ma ei taha nii äärmustesse minna. Pealegi, ma ei räägi ainult treenerist, vaid kogu meeskonnast.