Eepose hiid avaldab vägevasti mõju üha uutele loojatele

Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Kunst koostöös tänavu oktoobris ilmunud «Kalevipojas» (pildil lk 484) on eestikeelse teksti kõrval Triinu Kartuse vahendus inglise keelde ja Gunnar Neeme illustratsioonid. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kalevipoeg on küll rusikat pidi põrgu väravas kinni, nagu raius raamatusse poolteist sajandit tagasi Kreutzwald, aga ometi on too hiid nii vägev, et meie siin ta sünnimaal kirjutame temast tänini ja eks edaspidigi.

Aastail 1857–1861 Heinrich Laakmanni trükikojas Tartus Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste vihikutena ilmunud «Kalevipoeg» tuli oma 150. aastapäeva puhul nüüd lugejate ette uues trükis.

Esmatrükk oli teaduslik, mõeldud muulastest lugejatele, ja ilmus seepärast ühekorraga eesti ja saksa keeles. Tänavu oktoobri eelviimasel nädalal tõi kaubik Viljandi trükikojast Print Best uhiuue «Kalevipoja» tiraaži Tartusse kirjandusmuuseumisse. Kaante vahel on eestikeelse eepose kõrval selle vahendus inglise keelde.

Uue, Kreutzwaldi-lähedase tõlke on teinud Austraaliasse punase okupatsiooni eest pakku läinud ja Tasmaaniasse elama asunud Triinu Kartus (1932–2003). Tema isikliku arhiivi Tartusse toonud ja uusima «Kalevipoja» peatoimetajana tegutsenud Marin Laak võiks tõlke valmimisest kirjutada lausa lugulaulu.

Kui arvestada ka esimest ja viimast kakskeelset väljaannet, on tänini ilmunud Kreutzwaldi «Kalevipoeg» eestikeelse terviktekstina 20 erinevas trükis.

Uusim trükk on Laagi teatel eriline veel selle poolest, et esimest korda vastab see sõna-sõnalt 1961. aasta tekstikriitilise väljaande tekstile, mille aluseks on omakorda tekstoloogia reeglite järgi valitud Kreutzwaldi kui autori eluajal ja tema enda viimaste parandustega 1875. aastal ilmunud trükk.

«Kõikides järgmistes trükkides on Kreutzwaldi teksti toimetatud, parandatud, kärbitud ja kohendatud,» ütles Laak.

150 aastat tagasi ilmunud «Kalevipoja» üha uued trükid ja selle täisteksti tõlked 12 võõrkeelde kõnelevad Kreutzwaldi mammutliku töö paeluvusest. Teos on kütkestav hoolimata sellest, et autori teksti on kohati väga raske mõista. Eeskätt raskendab lugemist matkitud regivärsivorm, arhailisust taotlev sõnakasutus ja ka Kreutzwaldi loodud sõnad, mida keel pole siiski omaks võtnud.

Ometi sai «Kalevipojast» eesti kultuuri ja üleüldse eestluse ilmapuu, mis haljendab tänini ning mille õiteks ja viljadeks on väga paljude kirjanike, kunstnike ja teiste loojate tööd.

Miks avaldab 150 aasta tagune tekst imelist mõju põlvest põlve? Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et väga paljud kirjanikud-kunstnikud on kasutanud oma teostes kujundeid Kreutzwaldi eeposest? Mõned neist saatsid Tartu Postimehes avaldamiseks vastuse.
----------------------------------------------------------

Andres Tali,
Kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaan

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

Ilmselt annab «Kalevipoeg» sellest inspireeritud kunstiteosele mingi vaatajale/kuulajale/lugejale juba tuttava raamistiku ette, mis oma üdini tuttava olemusega loob uue teose vastuvõtuks soodsad eeltingimused – kõik lähtekohad on juba ette antud ning uuel teosel jääb üle vaid mõjuda kas algteose illustreerimise, kommenteerimise või hoopis algteosele vastandumise kaudu.

Tuleb silmas pidada ka seda, et eri ajajärkudel on sellise käitumise tõukemehhanismid olnud erinevad – rahvusliku identiteedi konstrueerimine, rahvusliku müüdi loomine, selle kinnistamine või dekonstrueerimine. Vahel on see aga kindlasti ka lihtsalt müügiargument.

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» läbi kaanest kaaneni ning mida soovitate neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Kooliõpilasena piirdusin ilmselt vaid kokkuvõtliku n-ö laste-Kalevipoja lugemisega. Hiljem olen lugenud (lähtuvalt oma tööst kujundajana) paar korda ja iga kord erinevalt. Kord teose kujundajana, kord kui teksti illustreerija. Kuid ilmselt mitte kordagi selleks, et saada kunstielamust.

Ma pole kindel, kas selline lugemine oleks «Kalevipoja» ja minu isiku puhul võimalik. Suhe tekstiga on igal lugejal individuaalne. Ei eksisteeri universaalset kunstiteost kui sellist. See tähendaks automaatselt absoluutse tõe kui kõige mõõdupuu olemasolu. Minu jaoks on kunst/kirjandus/muusika jne eelkõige subjektiivne, autorist ja teose vastuvõtjast tulenev nähtus.

Tuleb arvestada, millal on teos loodud (iga teos kannab oma loomise ajastu pitserit), millised müüdid on selle ümber loodud jne.

Arvan, et lugedes «Kalevipoega» kui illustreerija, lugesin seda analüütiliselt, otsides asjade olemust ning tegude põhjuseid. Soovitan sama ka igale uuele lugejale. Ei tuleks rahulduda etteantud müütidega, vaid üritada konstrueerida oma müüt, oma tähendused.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

Ilmselt teadsid Kreutzwald ja kõik tema kaasaegsed täpselt, mida see neile tähendas. Kuid see tähendas seda vaid siis ning nendele.

Meie ajastul peab igaüks ise andma sellele küsimusele vastuse.

Samas võib aga ka püstitada kavala hüpoteesi, kas see ikka oli Kalevipoeg, keda koju oodatakse. Kirjutab ju Kreutzwald nime Kalev, mitte Kalevipoeg. Võib-olla on see hoopis vana tark kuningas ise, kes peab tulema koju, et oma poja eksimused parandada?

Kerttu Rakke
Kirjanik

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

«Kalevipoeg» on väga hea teos plagieerimiseks või teema edasiarendamiseks. Ta on ikkagi eesti rahva eepos – kõik, kes vähegi koolis käinud, teavad, kes on Kalevipoeg.

Pühaks seda teost muidugi keegi ei pea, kuna umbes kolmandik sellest on vaid Kalevipoja lood, kolmandik eesti rahvaluule ning kolmandik Kreutzwaldi väljamõeldis. See annab nn teemaarendajaile vabamad käed – piiblit «ümber tehes» oleks pühaduserüvetamises süüdistajaid tunduvalt rohkem.

Kalevipoeg ise on üsna sarnane tavalise eesti mehega («gorjatšii estonskii parenj»), kes muudkui magab, kakleb või ajab saarepiigasid ja teisi naisi taga.

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» läbi kaanest kaaneni ning mida soovitate neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Kaanest kaaneni olen lugenud selle läbi vaid ühe korra, ent mitmekordne ülelugemine ja lehitsemine peaks vähemalt kaks korda juurde andma.

Soovitusi pole vaja – kes tahab, see loeb. Paari lehekülje järel lähed vaikselt regilaulurütmi ära ja on lihtsam lugeda. Kes pärimusmuusikast või hiphopist lugu peab, saab sellest ürgsest rütmist kindlasti paremini aru.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

Muidugi on tore soovida, et keegi tuleks, pühiks nina puhtaks ja annaks mahlapulga pihku – samal ajal, kui ise laisalt edasi kügeled. Tuleb silmas pidada, mis ajal «Kalevipoeg» on kirjutatud. Praegu ei ole meil ei mõisa- ega kommunismiorjust, aga samas ei usu ka keegi, et Kalev oleks juba kodus.

Võib-olla on selles süüdi eestlaste ettekujutus heast elust – näiteks mõisnikku kujutati magavat kahe kasuka vahel, söömas sulavõid ja mett.

Või siis näide Mats Traadi romaanist «Puud olid, puud olid hellad velled», kus tegelased usuvad tõsimeeli, et lõunamaal käib siga metsas ringi, nuga seljas, ja kes tahab, lõikab endale tüki.

Natuke liiga labased ja materialistlikud unistused, et nende täitumisel õnn õuele tuleks.

Peeter Allik
Kunstnik

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

Ei ole õrna aimugi, miks nimekad seda kasutavad. Minule meeldib sealt ülevõimendatud absurd.

Ajaloolane Matti Klinge väidab ju, et Läänemere ümbruses olid Homerose eeposed tuntud juba viiendal-kuuendal sajandil, ja eks reis maailma lõppu, põrgupiigad, kõiksugu heroilised võitlused sarvikute ja sortsidega ongi pigem mingid grotesksed ja absurdini üle võimendatud ümberjutustused, pluss omalood kah juurde.

Praegugi armastavad külamehed kiidelda oma suure rammu, püütud kalade suuruse, kepitud naiste arvu ja joodud viina kogusega.

Eks need laulud lauldi ka koledal ajal, kui surm jõlkus ringi ja taamal rõuged-katk. Kui hambavalu vastu sai abi ainult laulult, eks pidi see laul siis ka sisult vägev olema.

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» kaanest kaaneni läbi ning mida soovitate neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Lugesin «Kalevipoja» läbi noorukina kooliajal. Kreutzwaldi XIX sajandi meeleolud olid kõvasti tunda ja tekitasid tuska.

Stagnaaegne koolikirjandus oligi selline, kus tambiti seda XIX sajandit ajju nagu hapukapsaid kapsarauaga, esimesest klassist keskkooli lõpuni välja.

Meelde on jäänud see, et kui raamat ühtejoru läbi sai loetud, hakkas regivärss peas kummitama. Kristjan Raua söejoonistused muidugi kah.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

Ei tea.

Reet Mark
Kunstiajaloolane, Tartu kunstimuuseumi direktor

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

Me teame eesti vanadest jumalatest ja usust ääretult vähe, aga väga uhke oleks neist rääkida, nagu räägivad iirlased oma muistendeid või nagu indialased kummardavad oma arvukaid jumalaid. Seda enam, et enamik meie vanu muinasjutte kipub olema õnnetu Vanapagana ületrumpamisest või krati abil vara kokkuajamisest.

«Kalevipojast» õhkub ürgset vana hingust. Mis siis, et see on kunstlikult kokku pandud ja mingit sidet vana usundiga ilmselt ei oma.

See teos oli mõeldud eesti rahva enesetunde parandamiseks ja toimib sellena tänini, kui ta ikkagi veel kedagi inspireerib.

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» läbi kaanest kaaneni ning mida soovitate neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Soovitan lugeda tähelepanelikult ja aeglaselt. Kaanest kaaneni lugesin ma «Kalevipoja» läbi keskkooli ajal.

Hiljem, kui tegelesin Kristjan Raua ja Eerik Haameri illustratsioonide näituste ettevalmistamisega, lugesin tükati.

Kristjan Raua Kalevipoja-joonistusi on Tartu kunstimuuseumis 21, Eerik Haameri Kalevipoegi kahjuks ei ole, aga näiteks Oskar Kallise Kalevipoegi on viis. Veel on meie kogudes sellel teemal töid Nikolai Uuritsalt, August Jansenilt, Lembit Sarapuult ja Ahti Seppetilt.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

Mina arvan, et õnn seisneb selles, et Kalev koju ei tuleks – siis saab vähemalt loota tema saabumisele.

Andrus Kivirähk
Kirjanik

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

Rein Veidemann ütleks, et «Kalevipoeg» on üks meie tüvitekste, ja eks ta nii ongi. See tähendab, et «Kalevipoeg», või õieti mõned osad temast, on rahva seas küllalt hästi tuntud, nii et neist on võimalik välja kasvatada mingi uus teos, ilma et peaks pikalt seletama, kes on Soome sepp või siil põõsas.

Selliseid tekste palju pole – peale «Kalevipoja» veel mõned Tammsaare ja Lutsu teosed, ehk midagi veel.

Mina ise kirjutasin «Kalevipoja»-ainelise näidendi Rakvere teatri tellimusel. Algul polnud ma sellest mõttest sugugi vaimustatud ja üritasin iga hinna eest keelduda. Mulle pole «Kalevipoeg» kunagi erilist huvi pakkunud ja «Kalevipoeg» teatrilaval seostub üldse mingite valgetes riietes isetegevuslastega, kes kannavad takust parukaid.

Aga siis tekkis mul idee segada «Kalevipoega» «Kilplastega» ja see hakkas mulle kohe kangesti meeldima. Nii see näidend sündis. Lisaks on mul veel üks varane huumorikogu «Kalevipoeg», aga sellel on niisugune pealkiri lihtsalt seetõttu, et seal ei räägita Kalevipojast mitte sõnagi. Nalja pärast.

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» kaanest kaaneni läbi ning mida soovitaksite neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Ma ei ole «Kalevipoega» iialgi kaanest kaaneni läbi lugenud, isegi mitte siis, kui ma «Kalevipoja» näidendit kirjutasin, mulle piisas täiesti Eno Raua ümberjutustusest.

Aga kui mõnel inimesel on plaan tutvuda algtekstiga, siis andku minna, ehkki eks see rohkem niisugune isiklik kangelastegu ole, mingit elamust sealt nüüd vaevalt loota on.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

«Kalevipoja» lõpp on ju mitmetähenduslik, Kalevipoeg ei istu põrgu väravas mitte niisama, vaid ta valvab sortse ja sarvikuid.

Nii et kui Kalevipoeg otsustaks järsku tagasi koju pöörduda, pääseksid ka põrgulised liikvele. Parem, kui ta ei tule! Saame ehk hakkama ka ilma eelajalooliste hiiglasteta.

Sven Kivisildnik:
Kirjanik ja kirjastaja

Miks on «Kalevipoeg» nii inspireeriv, et peaaegu kõik meie nimekad kirjanikud ja väga paljud kunstnikud on kasutanud oma loomingus kujundeid sellest teosest?

Kui keegi küsib minult, kas ma olen sõitnud külahullu valmistatud puust jalgrattaga, millel pole pedaale, pidureid ega tulesid ja mis on põrgulikult ebamugav, ohtlik ja sada protsenti mittefunktsionaalne, siis ma ütlen, et mul ei ole midagi viga ja pealegi on mul korralik ratas olemas. Miks ma peaksin?

Nii on ka Friedrichi «Kalevipojaga», halud on head asjad, kui nendega ahju kütta, aga pükstesse pole neid vaja toppida, isegi mitte meheau suurendamise eesmärgil.

Kogu see kalevipojaasjandus on üks suur ja piinlik arusaamatus, meie kultuuris tahetakse näha rüütliromaani, mida seal ei ole, ega taheta tappeski leppida sellega, mis seal tegelikult on ning mis on hinnaline.

Tõeline väärtus on meie külluslik rahvaluulekogu, eesti rahvaluule kogu on mahult maailmas number kaks, ainult iirlastel on suurem ette näidata. Rahvaehe materjal on see, mis mind Kalevipoja-teema juures veetleb ja veetleb paljusid teisi. Mis asja hullukesed Friedrichi «Kalevipojaga» ajavad, jäägu hooletu sanitari südametunnistusele.

Mina lähtusin oma «Rahvuseepost Kalevipoeg ehk armastust» 2003 kirjutades autentsest pärimusest, eelkõige akadeemilisest väljaandest «Muistendid Kalevipojast» 1959, see on puhas kuld, mitte suvaline baltisaksa ersats. Siinkohal rõhutan veel kord, et meil on ainult üks rahvuseepos ja see on «Rahvuseepos Kalevipoeg ehk armastus».

Mitu korda olete lugenud Kreutzwaldi «Kalevipoja» läbi kaanest kaaneni ning mida soovitate neile, kes tahaksid esimest korda selle raamatu otsast lõpuni läbi lugeda?

Üldjuhul ma ei loe mittefunktsionaalset kirjandust: Koidula halbu tõlkeid, Lebe-rechti sotsrealistlikku luulusüsteemi, Suitsu tuima kangutamist ega ohmindtorepiidritkülltüüpi trendiila.

Friedrichi nurisündinud «Kalevipojale» tegin tudengipõlves erandi, närisin selle käki läbi, kannatasin, sülitasin ja läksin eluga edasi. Ei soovita lugeda, sirvimisest piisab, ja kui on huvi kirjanduse vastu, lugege funktsionaalseid raamatuid (Jüri Ehlvest, hiline Mati Unt, Kaplinski etc).

Kui on sügavam kultuurihuvi, lugege rahvaluulet, eriti vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, need vastavad säutsumiskeskkonnas nüristunud mentaalkääbuste vaimusuurusele kõige paremini.

Kreutzwald lõpetab «Kalevipoja» ridadega «Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel´ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.». Mis täpsemalt kaasneb Kalevipoja naasmisega koju, milliseks kujuneb uue põlvkonna õnn?

Parem, kui see Kalev koju ei tuleks, vastasel juhul peaks ta kõik globalistid, külakurnajad, kristlased, multikulturnikud, reeturid ja muud kahjurid maha tapma, mõned üksikud elaksid selle etnograafilise puhastuse üle.