Suletud koolid: vanast koolimajast saab maailma parim Kalevipoja muuseum

Endine Saare põhikool Kääpal, mis ehitati 1929. aastal talurahva raha eest, läbib 1,4 miljoni euro suuruse värskenduskuuri.

FOTO: Margus Ansu

Järgnevad lood on osa kuut ajalehetoimetust ja üht telesaadet ühendanud üle-eestilisest ettevõtmisest, mille tulemusena valmis suur ülevaade terve rea suletud koolimajade käekäigust. Teiste Eesti piirkondade lood on leitavad siit . Kanal 2 veebilehelt tasub järelvaadata ka 4. septembri õhtul eetris olnud telemagasini «Radar».

Vaevalt oskas Viivi Lani 24-aastase pedagoogina 1964. aasta sügisel toonases Jõgeva rajoonis Kääpal asunud Saare 8-klassilises koolis ajalooõpetajana tööle asudes arvata, et jääb selle kollase majaga seotuks järgnevaks pooleks sajandiks ja kauemgi veel. Ometi on nõnda läinud ning ta on ära näinud nii kooli kõrg- kui hääbumise aja ning olnud pikalt seotud ka koolimajja asutatud Kalevipoja muuseumiga.

Viivi Lani mäletab, et 1929. aastal talurahva rahadega rajatud koolimaja polnud 1960. aastatel just parimas seisus. Kuigi majas olid suured ahjud, kippusid käreda pakasega klassiruumid külmaks jääma ning harvad polnud talvepäevad, kui lapsed võisid koju sooja jääda. Õpetajad pidid aga ikka koolis olema ja korra sattus Viivi Lani seetõttu isegi haiglasse.

Suurim suletud kool

«Ega toona kellelegi kaevata ei olnud ja tuli leppida selle, mis oli,» tõdes Lani. Siiski oli vanal koolimajal ka plusse: see «hingas» kenasti läbi ning koolis oli mõnus mikrokliima, kuid pärast 1990. aastatel toimunud euroremonti see enam nii ei olnud ning soojemal ajal olid lapsed klassides lausa leemendanud.

Õpilaste arvu mõttes oli kooli kõrgaegadeks 1950. ja 1960. aastad, parimal juhul oli Kääpal tarkusi omandamas 126 last. Ent juba 1980. aastate alguses seisti silmitsi ohuga, et kool pannakse kinni, sest õpilasi oli jäänud alla seitsmekümne. Sulgemine jäi toona veel siiski ära, kuid lapsed pidid käima liitklassides.

Ent kakskümmend aastat hiljem jõudis ikkagi kätte aeg, mil Saare põhikooli aeg sai ümber. Vallas oli ka teine väike põhikool Voorel ning üks kahest tuli sulgeda. Et Voorele oli ehitatud uus koolimaja, langes liisk Saare koolile, kuigi õpilasi oli seal rohkem. «Me olime oma 84 lapsega kõige suurema õpilaste arvuga kool, mis toona kinni pandi. Kuid mis teha, vallal polnud kahe kooli üleval pidamiseks raha,» nentis Lani.

2001. aasta kevadel kõlaski Kääpal viimast korda koolikell, kuid vallajuhtide lootus, et Saare põhikooli õpilased Voorele lähevad, ei täitunud. «Kes läks Palale, kes Mustveesse, kes Palamusele, Maarjasse või isegi Tartusse. Aga seda oli ka ette näha, et nii läheb ja Voorele ei minda,» poetas Lani, kes täitis 1975. aastast kuni kooli sulgemiseni ka õppealajuhataja ülesandeid.

Viivi Lani sõnul elas kohalik kogukond kooli sulgemist üle väga valulikult ning seda peetakse siiamaani meeles. «Seda peetakse ikka väga suureks veaks. Mingiks ajaks elu siin täiesti seiskus,» tõdes Lani.

Kalevipoeg kampa

Ent koolimaja ei seisnud tühjana kuigi kaua. Kuna Viivi Lani oli juba 1990. aastate keskel rajanud õpilastes ajaloohuvi äratamiseks kooli juurde koduloo toa, tegid tollased vallajuhid talle ettepaneku koolimajas muuseumit arendama hakata. Et lisaks kohalikele kõnetada ka laiemat üldsust, otsustati kampa võtta ka Kääpa jões oma jalgadest ilma jäänud Kalevipoeg ning nii saigi 2002. aasta mais avatud muuseum nimeks Kalevipoja muuseum.

Viivi Lani toimetas seal kuni 2011. aastani, mil jäi pensionile ning andis teatepulga üle Annika Orasele. Kuid muuseumi juures tegutseb Lani praegugi, kui käib huvilistele eeposest või kohalikust ajaloost kõnelemas.

Andmaks muuseumile uut hingamist, taotleti aasta eest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) piirkondliku konkurentsivõime tõstmise meetmest toetust. Muuseumi projekt näis otsustajatele piisavalt tuumakas ning EAS otsusta kääpalasi toetada enam kui miljoni euroga. Lisades sinna kohaliku omavalitsuse panuse, saab muuseum arvestada 1,45 miljoni euro suuruse rahasüstiga.

«Kui seni oli meil lihtsalt Kalevipoja muuseum, siis varsti saab olema maailma parim Kalevipoja muuseum,» muheles Oras. Praegu on käimas ehitushange, kui tööd suuremate tagasilöökideta sujuvad, tehakse vanas koolimajas uuesti uksed lahti 2020. aasta alguses. Hetkel on maja tühjaks kolitud ja ootab ehitajaid.

Virtuaalreaalsuse korrus

Projektitoetusega renoveeritakse muuseumi hoone ja luuakse eepost kajastavad uued interaktiivsed ekspositsioonid ja virtuaalreaalsuse keskkond. Rajatakse ruumid õppe- ja uurimistööks ning täiendatakse Kalevipoja teemaparki.

Kolmandale korrusele, mis on seisnud kooli sulgemise järel tühjana, rajatakse virtuaalreaalsuse korrus, kus on kõigil võimalus tunda ennast Kalevipojana. Saab lennata kotka seljas, võidelda sortsidega või teha muid kangelastegusid.

Tänu renoveerimisele saab muuseumimaja endale täiesti uue sisu ja muutub palju kaasaegsemaks. Püsiekspositsioon luuakse ainult Kalevipoja teemal. Näitusteruumis saab teha ka ajutisi näitusi, kus saab aeg-ajalt ka muid eksponaate näidata.

Annika Orase sõnul on selline lahendus vana hoone jaoks ideaalne, sest Kääpa kogukonna jaoks on tegemist ülimalt olulise majaga. «See on võimalus anda majale uus hoog sisse, muidu ta lihtsalt laguneks vaikselt ära,» tõdes Oras.

Ka Viivi Lani on rahul, et muuseumi projekt toetuskõlbulikuks osutus, kuid natuke teeb teda murelikuks see, et renoveeritud muuseumis võib kaduda senine hubasus.

«Väljast jääb maja endise moega, kuid seest muutub muidugi palju. Mina näeks teda muidugi vanas stiilis edasi, nii nagu ta oli, ja ma tean, et mul on palju toetajaid. Ka kirjanikud Jürgen Rooste ja Mihkel Mutt ütlesid oma külastuse ajal, et ärge muutke oma sisu ega väljapanekut, see on nii niivõrd soe ja mõnus ja külale iseloomulik. Ei taha näha neid klaasvitriine ja nupulevajutamisi, aga ega samas midagi teha pole: kui ümber ei tee, siis raha ju ei anta,» nentis Lani.                                                                

  

FOTO: TPM

Kahel korral suletud kool

Tartust umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel paiknev Tammistu külake näib soojal suvelõpupäeval üsna väljasurnud. Oleme tulnud fotograafiga otsima kortermaja, kus 1990. aastatel tegutses Tammistu algkool, ent ühtki hingelist, kes võiks meid selle maja juurde juhatada, esialgu silma ei hakka.

Pisut nõutut jalutamist kortermajade vahel annab siiski loodetud tulemuse, kui märkan kaht kangemat kraami rüüpavat kodanikku. Esialgu ei näi meestele meenuvat, et külas üldse kunagi mingit kooli oleks olnud, kuid siis ühe nägu selgineb: ja-jah, see viiest kortermajast viimane, seal oli küll kunagi kool.

Kolmekordse kortermaja ees on suur muruplats ning sellel laste mängumaja liumäega. Maja juurde on pargitud paar autot ning kunagi kaheksa aastat koolina toiminud maja elab juba ammu uut elu inimeste koduna. Selliseid kortermaju on Eesti väikestes asulates sadu.

Kodune kool

Ometi on maja ehitatud 1990. aastate algul just nimelt Tammistu algkoolile, kinnitas Pille Kessel, kes oli kogu kooli tegutsemise aja nii direktor, õpetaja kui majandusjuhataja. Kooli avamine oli olnud kohalike elanike suur soov ning kuigi Tartu vallas juba oli kaks kooli, Lähtel ja Kõrvekülas, kuhu ka Tammistu lapsed käisid, tuli vald neile vastu.

1993. aasta 1. septembril kõlaski uues koolimajas esimene koolikell ning esimese ja teise klassi lastest moodustatud liitklassis asus neljatoalises korteris tarkusi omandama 14 last. Järgmisel aastal tulid juurde ka kolmas ja neljas klass, lisandus ka üks õpetaja ning Tammistu oli saanud endale täieõigusliku algkooli. Parimatel aegadel õppis koolis 30 last ning esimese klassi minejate rekordiks oli kümme last 1996. aastal.

Tammistu 1975. aastal suletud koolist on alles vaid võsa ja rohtuplats kultuurimaja vastas.

FOTO: Kristjan Teedema

Kuid et alates viiendast klassist siirdusid Tammistu lapsed Kõrveküla põhikooli, hakkas 1990. aastate teises pooles õpilaste arv taas vähenema ning üha selgemalt terendas, et õhinaga käima lükatud koolis ei jagu enam piisavalt lapsi. 1998. aasta novembris võetigi vastu põhimõtteline otsus, et 1999. aasta 1. septembril enam uksi lahti ei tehta.

Kohalik kogukond oli sellele siiski tugevalt vastu, peeti koosolekuid ja saadeti laiali palvekirju. Sellega võideti juurde aastake, kuid siis juhtus ikkagi see, mis juhtuma pidi: et kooli oli jäänud vaid üheksa õpilast, tuli 2000. aastal Tammistu algkool sulgeda. «Eks ta loogiline oli, vallas oli kaks kooli, koolibuss käis. Vallal polnud mõttekas nii väikest kooli üleval pidada,» tõdes Pille Kessel.

Oma Tammistu-aastaid meenutab praegu Tartu Veeriku koolis ajalugu õpetav Kessel väga hea sõnaga. «Muidugi oli paras väljakutse kooli täiesti nullist üles ehitama hakata, kuid lapsevanemate ja valla toetus oli suur. Koolist kujunes küla keskus, kus inimesed käisid ka lihtsalt niisama juttu ajamas. Tookord oli ju tööpuudus väga suur ja paljudel inimestel polnud midagi teha,» rääkis Kessel.

Ta tõdes, et ka laste seisukohalt oli kodulähedases koolis käimise võimalus väga hea: nad said kohe koolipäeva lõpus koju minna ega pidanud bussi ootama, mis sõitis siis, kui ka vanematel klassidel tunnid lõppesid. Klassid olid väiksed ja laste kohanemine koolieluga võttis vähem aega ning pedagoogina sai ta tegeleda iga õpilasega eraldi. Kesseli sõnul polnud kooli õpilaste tase kindlasti nõrgem kui näiteks Kõrvekülas, kuhu lapsed viiendast klassist alates õppima siirdusid.

Kaev võsas

Ent aasta 2000 polnud sugugi esimene, kui Tammistul kool kinni pandi. Sama oli juhtunud juba ka veerand sajandit varem, 1975. aastal.

Praegu meenutab kunagist Tammistu 8-klassilist kooli (vaid viimaseks jäänud aastal tegutseti algkoolina) üksnes vana pumpkaev võsas. Koolimaja ennast, uhket tumepunast puumaja, mis asus otse kultuurimaja vastas, pole enam ammu. Nüüd on samal kohal vaid tühi rohtu kasvanud plats, mille ühte serva on kunagi kasutatud võrkpalliväljakuna.

Kortermaja, kus Tammistu lapsed 1990. aastatel oma kooliteed alustasid.

FOTO: Kristjan Teedema

Pärast sulgemist lasti koolimaja käest ning see hakkas lagunema. Kurva lõppakordina läks maja ka kes teab mis põhjustel põlema ning 1990. aastate lõpul lükati ohtlikud varemed kokku. Midagi pole alles ka koolimaja juures asunud suurest iluaiast sildade, sirgete teede ja haruldaste taimedega, millele oli aluse pannud kohalik iluaianduse asjatundja Ksenia Nuust isiklikult.

Kultuurimaja juures kohatud naisterahva sõnul on põliste külaelanike jaoks jätkuvalt suur traagika, et koolist on järel paljas plats. «See oli tõeline maakool, kus tegeldi kõigega. Koolipere oli väga kokku hoidev ja õpetajad meenutatakse hea sõnaga. Head mälestused on sellest koolist,» rääkis naine, kes ise õppis koolis 1960. aastatel. Tema lennus oli kokku viis õpilast ning nii on selge, et ka toona tingis kooli sulgemise isegi Nõukogude viljastavates tingimustes liiga napiks jäänud õpilaste hulk.

Villu Reiljan leidis Luua lastele kaua otsitud koolimaja

Kui mitu aastat Jõgevamaal Luual kooli jaoks ruume otsinud lapsevanemad Villu Reiljanilt metsanduskooli eramu said, tehti kartulikeldrisse saal ja tubadesse klassiruumid.
Luua algkool avati 1992. aastal, kuid sellest ajast kuni sulgemiseni 2015. aastal direktori ametit pidanud Imbi Ivask mäletab, et kooli ootavate laste nimekiri oli valmis juba kaks aastat varemgi, aga koolimaja polnud kusagilt võtta. Toonane Luua metsanduskooli direktor ja hilisem skandaalne poliitik Villu Reiljan aitas aktiivsed lapsevanemad lõpuks hädast välja ja leidis kohalikele lastele koolimaja.
Toonane kooli eestvedaja, lapsevanem Ene Velström meenutas, et algul oli üks variant kool avada metsanduskooli ruumides, sest nõukogude ajal oli see seal tegutsenud. Kogu külaelu oli metsanduskooliga tihedalt seotud, paljude laste vanemadki töötasid ju seal.
Ivaski sõnul ei sobinud aga metsanduskooli vanad ruumid tervisekaitsele ja Villu Reiljan pakkus, et neil on valminud kooli jaoks just kaks ühepereelamut. «Üks loomaarst vist loobus majast ja see saigi koolimajaks,» rääkis ta.
«Minu enda poeg on rääkinud, et kui ta tahtis vaikselt mõelda, siis ta saadeti kööki mõtlema. Õpetaja Imbi elas ju samas majas,» rääkis Velström.
Luua kool sai tegutseda 23 aastat, aga viimase kümne aasta jooksul enam nii suurt kogukonnatunnet ei olnud ja kooli eest väga kõva võitlust ei käinud, märkis Ivask. «Eks aeg näitas, et liitklassides õpetamine pole tänapäeval enam päris see mis 20 aastat tagasi.» Algusaastatel oli koolis nelja klassi peale üle 40 lapse, lõpus alla 20. Metsanduskooli õpetajad ei ela enam eriti kohapeal, mistõttu on ka lapsi vähem.
Kui kool kinni pandi, läks maja müüki ja uued omanikud tulid lähikonnast Tabiverest ning rajasid lõpuks eramuks ehitatud majja oma kodu.
MARI METS

Endisest Luua algkoolist on saanud elumaja.

FOTO: Kristjan Teedema

Tagasi üles