Palju kära, vähe villa, iseloomustab töötu Ingrid-Ly Kiisa oma tulutut püüdu hakata ettevõtjaks. Esimesel pilgul paistab asi aga teisiti: villa ja tahtmist on tal kõvasti ning ettevõtlusega alustamiseks vajalik rahagi pole ju ilmast lõppenud.
Kõik ei mahu toetuste marjamaale
7. november 2011, 16:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Rahaga liputatakse küll mu nina ees, aga kasutada ma seda ei saa,» ütleb Võnnu lähedal elav Ingrid-Ly Kiisa, kes tahab hakata ajama villaäri, sest villa on Eestis tema sõnul jalaga segada.
«Toetustest tuleb lihtsalt pessimism peale,» lisab tema kaasa Revo Priks, kellel on oma küljeluuga villaäri kogemus Jõgeval pankrotiga lõpetanud tööstusest. «Ainult sõnades on meil paljud asjad ilusad. Kui lähemalt uurima hakkad, tulevad konksud välja.»
Nende konksude taha jäi osalt enda süül ka Ingrid-Ly Kiisa, kuid tal pole plaanis püssi põõsasse visata, sest virisemine pole tema loomuses.
«Et oleksin täisväärtuslik, sordin kodus villa, aitasin naabrinaisel kartulimajanduses korda luua,» räägib ta naerdes oma argipäevast. «Aga ma ei soovi nii elada, tahan ametlikult villaäri ajada ja makse maksta, et saaks kunagi ka pensioni.»
Esimene katse
Varakevadel asuski ta tegutsema: pani end töötukassa Tartumaa osakonnas töötuna kirja, käis ettevõtluskoolitusel ja kirjutas projekti.
Viimasega nõutas ta villa pesemiseks ja sellest kedratud lõnga värvimiseks vajaliku ventilaatori mootori, tööstusliku tsentrifuugi, koguka värvimispoti ja suure tolmuimeja ostmiseks ligi 4470 eurot töötutele makstavat ettevõtluse alustamise toetust.
«See on tänuväärne toetus,» kiidab Ingrid-Ly Kiisa. «Kui projekt kõlbab, saab inimene raha kohe kätte ja võib tööle asuda.» Tema projekt seda toetust ei väärinud, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest tuli kiri, et villa sortimine ja pesemine pole nende valdkond, soovitati pöörduda põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametisse (PRIA).
«Mu projekti peeti ka liiga riskantseks,» lisab Ingrid-Ly Kiisa.
Ettevõtluse alustamise toetuse sõel on tihe, tõdeb töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli. Tänavu üheksa kuuga esitati töötukassa Tartumaa osakonnale selle toetuse saamiseks 180 avaldust. Neist 75 sai heakskiidu ja kokku 323 850,14 eurot toetust, 99 jäi toetuseta, mõni avaldus ootab veel otsust.
«Enamasti jäid toetuseta riskantsed ettevõtmised,» selgitab Jane Väli. Vähesed jäid rahata maksuvõla, täiskoormusega õppimise või siis kogemuse, koolituse ja hariduse puudumise pärast.
Töötukassa Tartumaa osakonnas arvel olnud töötud tegid tänavu ettevõtluse alustamise toetusega näiteks elektritööde, ökoehituse, soojuspumpade müügi ja paigalduse ning teraapiaettevõtte, koolitusfirmasid, spordiklubi ning käsitöö- ja disainitoodete kaupluse.
Tegelema on hakatud asbestitööde, eelkooliealistele töövihikute ning õppemängude, paberist mänguasjade, mööbli, tualetitarvete ja puitdetailide valmistamisega. Uusi töökohti loodi 134.
Teine katse
Ingrid-Ly Kiisa ei löönud «ei» peale verest välja, ta tegi ruttu projekti ümber ja esitas selle Leaderi toetuse nõutamiseks Tartumaa Arendusseltsile. «Mul oli vaid kolm päeva,» räägib Ingrid-Ly Kiisa. «Istusin arvutis, polnud mahti toetuse tingimusi uurida. Pealegi – ma pole toetuste küsimuses ju mingi suur spets.»
Leaderi toetuse taotlemiseks registreeris ta end 11. mail füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE), kel tuli kogu teise kvartali eest maksta 91 eurot sotsiaalmaksu. 17. juulil tuli rõõmustav teade: projekt on kinnitatud, PRIAst võib saada 2500 eurot toetust.
Kaks päeva hiljem lõpetas Ingrid-Ly Kiisa aga FIEna tegutsemise. «Selgus, et pean kõik kulud esmalt ise ära kandma, alles siis saan toetuse,» selgitab ta. «Kust maainimene sellise raha võtab?! Isegi pank ei tahtnud, et ma teda nuuman – laenust öeldi ära, sest olen alustaja.»
Maksu- ja tolliamet teda aga ei unustanud, kolmandas kvartalis FIEks oldud 19 päeva eest on jälle tarvis maksta 91 eurot sotsiaalmaksu.
«Olen Ingridi ettevõtmisse investeerinud oma pool tuhat eurot, kui linnas käimiseks kulunud bensiiniraha ja sotsiaalmaks kokku lüüa,» ütleb Revo Priks, kes saab Võnnu valla ettevõttes ametlikult töötades kätte 300 eurot kuus.
«Toetused pole minusugustele väikestele alustajatele,» arvab Ingrid-Ly Kiisa, kes pole nüüd enam ametlikult töötu, sest töötu staatuse hoidmiseks tarvilikud Tartu-sõidud nõuavad ju raha.
Kuigi väikestel alustajatel ja mittetulundusühingutel pole toetuse saamine lihtne, on PRIA Leaderi toetuste büroo juhataja Marek Treufeldti sõnul Leaderist äraütlejaid vähe. «Taotlejad on üldiselt tegevuse põhjalikult läbi mõelnud ning kursis erinevate tingimuste ja reeglitega,» märgib ta.
Ingrid-Ly Kiisa oli ainus, kes tänavu Tartumaa Arendusseltsi heakskiidu saanud 91 taotlejast jättis oma projekti PRIAsse esitamata.
Paljude PRIA kaudu makstavate toetuste puhul tuleb ettevõtmine tõesti esmalt oma rahaga ära teha, alles siis järgneb abiraha, nendib Marek Treufeldt.
Aga paljude investeeringutoetuste, sealhulgas Leaderi abiraha reeglid pole enam nii jäigad nagu mõni aeg tagasi, lisab Treufeldt. Leaderi toetuse taotleja võib nüüd projekti ellu viia osaliselt tasutud kuludokumentide alusel. Sel juhul ei pea taotleja kogu raha enne toetuse saamist välja käima, vaja on maksta vaid kohustuslik omaosalus.
Ülejäänud summa tasub ta teenusepakkujale siis, kui saab PRIAst toetuse kätte. Seda võimalust saab kasutada juhul, kui teenusepakkuja (näiteks ehitaja või vajaliku seadme müüja) on nõus raha ootama ehk tegema töö või müüma kauba esmalt enda kulul.
Ingrid-Ly Kiisa peseb nüüd villa, laseb sellest lõnga kedrata ja müüb oma õues suures potis värvitud lõnga laatadel, kus kauplemiseks ei pea olema FIE või firma. Lõngakilo eest küsib ta 20–22, suurema koguse puhul 16 eurot.
«Üritan raha kokku saada, et firma teha, kudujaid on meil palju ja Eesti lamba hea villane lõng kulub neile ära,» ütleb ta. «Pusime villaäriga edasi,» kinnitab Revo Priks. «Kui suudame kuus müüa paarsada kilo lõnga, siis elame jõukalt, Eesti keskmiselt.»
Mõnus lõng ja mõnusad tegijad
Eesti kirikindaid kuduv Külli Jacobson on Ingrid-Ly Kiisalt ostetud villase lõngaga väga rahul ja seda meelt, et Eesti lamba villast lõngal on tulevikku.
«Olen Ingridist, Revost ja nende lõngast lausa vaimustuses,» kiidab Põlvamaal Verioral elav OÜ Kagu Kudujad juhtkuduja Külli Jacobson. «Nad on vahetud ja elujõulised inimesed, kes ei lase end takistustest morjendada. Nende lõng on ilus, looduslähedane, käele hea katsuda ja lõhnab mõnusalt, lamba järele. See on elav materjal, mida saab hästi vormida.»
Paar aastat oma lõbuks, nüüd aga ka müügiks kirikindaid kuduv Külli Jacobson tegi oma kaubaga hiljuti debüüdi Lindora laadal.
«Kõik kiitsid ja imetlesid mu kindaid, sest värvid on väga vahvad ja lõng hea,» räägib ta. «Villased kindad ja sokid ei kao meil kuhugi. Elame ju põhjamaal, siin on villane asendamatu. Eestis on ka küllalt naisi, kes koovad väga hästi.» (TPM)