/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2011/11/06/822806t1h4b25.jpg)
Põigu tänava varisemisohtliku maja elanike juhtum ajendas Tartu linna üle vaatama sotsiaaleluruumide andmise reeglid, mis ei võimalda ka ilmse vajaduse korral kinnisvaraomanikke aidata.
Korteri andmise kord muutub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elu nõuab ja meie arusaamine on ka selline, et peame muutuma paindlikumaks,» tunnistas Tartu abilinnapea Jüri Kõre Põigu tänava juhtumit kommenteerides.
Nagu Tartu Postimees on varem kirjutanud, elavad Põigu tänavas varisenud katusega majas õde oma kooliealise tütrega ja vend, kes mõlemad on korteriomanikud. Nad on käinud sotsiaalabiametnikele oma muret kurtmas ja sotsiaalkorterit küsimas, kuid saanud eitava vastuse, sest on kinnisvaraomanikud ja sellisel juhul ei või volikogu määruse kohaselt sotsiaalkorterit anda.
Ettekirjutus
Korteri, praegusel juhul küll pigem krundi mõttelise osa müümine ei õnnestu, sest ostja oleks huvitatud kogu majast korraga, kuid teine eraisikust korteriomanik pole pidanud pakutud hinda piisavaks. Nüüd on aga linna ehitusjärelevalve teinud ettekirjutuse, mille täitmiseks tuleks majast viivitamatult välja kolida.
Täna on elanikel ees käik Tartu sotsiaalabiosakonda.
Kõre ütles, et ilmselgelt on võrreldes 2008. aastaga, mil määrus kehtestati, elu muutunud ja ilmsiks tulnud näited, mis kinnitavad, et korda tuleb muuta.
«Olukorras, kus järjekord oli piltlikult öeldes ukse taga, oli hästi hea lihtsate, selgete ja paindumatute reeglitega sotsiaaleluruumide jagamist korraldada,» rääkis Kõre. «Praegune situatsioon on selline, et meil on püsivalt kümme vaba munitsipaaleluruumi, mõni parem, mõni halvem. Kui on vajadus kaks perekonda kuskilt välja kolida, siis saaksime sellega hakkama suhteliselt kiiresti.»
Ratastoolijuhtum
Ent kehv, otse öeldes kõlbmatu elamispind nagu Põigu tänaval on vaid üks näidetest.
Augustis käis linnapea Urmas Kruuse jutul ema, kes elab ratastoolis pojaga Mõisavahes neljatoalises korteris. Häda on selles, et korter on teisel korrusel, kuhu lift ei vii. 20-aastane poeg saab korterist välja üksnes ema abiga.
Selles olukorras on ajalehelt anonüümsust palunud ema püüdnud leida väiksemat korterit, mis oleks esimesel korrusel, et poeg pääseks sealt ratastoolis iseseisvalt välja.
Kuna kaks aastat kestnud otsingud ei kandnud vilja, pöördus ema viimases hädas linnapea jutule. Kes ema sõnul olnud küll väga mõistev, kuid lahendust ikkagi ei ole. Sellepärast, et kinnisvaraomanikule ei saa linn sotsiaaleluruumi anda.
Niisiis peab ta endiselt aitama ligi sajakilost poega trepist üles ja alla. Ta on tuttav ka kinnisvarapakkumistega ja teab, et sobilikku korterit talle jõukohase hinnaga ei ole. Oleks näiteks Siili tänava uues kortermajas, kuid selle hind on kaks korda kõrgem Mõisavahe korteri võimalikust müügihinnast.
«Olen 56-aastane tavaline meditsiiniõde, mul ei ole lootust laenu saada,» ütles ema. «Kuskil mingit võimalust ei ole. Mõtlesin pakkuda linnavalitsusele, et annan oma neljatoalise, äkki linn saaks aidata kolmetoalisesse esimesele korrusele. Linnapea võttis mind kenasti vastu, oli väga asjalik, aga tulemus on null. Ma saan ka aru, et linn pole kõikvõimas ja on teisi probleeme kui puudega laste asju lahendada.»
Võimalikult kiiresti
Kõre ütles, et munitsipaaleluruumide määruse muutmine võetakse ette «maksimaalselt kiire tempoga», kuid hoidus nimetamast konkreetset tähtaega.
«Ühelt poolt on selge, et süsteem peab olema läbipaistev ja kellelgi ei tohi tekkida tunnet, et otsused on kallutatud,» ütles linnapea Kruuse. «Elu mängib aga kätte palju olukordi, kus peaks olema võimalus eriotsusteks.»
Samas on Kruuse sõnul vaja eraldi läbi mõelda, kuidas aidata peresid, kellel on olnud kinnisvara, kuid kes on selle müünud ja lühikese ajaga raha tuulde lasknud. «Peresid peaksime suutma aidata ka nii, et nad ei teeks endale ja oma lastele kahjulikke tehinguid,» sõnas Kruuse.