Kogu linnale, eriti veel kogu riigile tähtsaid hooneid ei ehitata sageli. On arusaadav, et niisugune kava põhjustab peamurdmist ja vaidlusi, alates asukoha valikust ning soovide ja võimaluste sobitamisest.
Juhtkiri: Tartusse määratu olgu Tartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõnda aega on Tartus taas päevakorral olnud riigikohtule uue hoone ehitus, õigemini sellele krundi leidmine. Nagu teame, ei saa asja ehitamisest Toomele Liivi ja Vallikraavi tänava vahele, kuna seal asuvad kaks muinsuskaitse all vana puumaja.
Kulutamata aega muinsuskaitseprobleemide üle vaidlemisele – kuigi võiks sedagi –, tuleks linnal pakkuda riigikohtule muid võimalusi, kui on jaatavalt vastatud küsimusele, kas me ikka tahame, et riigikohus asuks jätkuvalt Tartus. Niimoodi küsis riigikohtu esimees Märt Rask oktoobri keskel ka linnavolikogule saadetud kirjas. Volikogule seetõttu, et esimehe arvates on linnavalitsus suhtunud ehitusprobleemidesse «väga leigelt». See on tõsi, et uue maja ehitamise plaane on peetud vähemalt neli aastat, kusjuures selle aja jooksul ette võetu pole lahenduseni jõudnud.
Küsime siis meiegi, kas riigikohtule on Tartus kohta. Kohta riigi kõrgeimale kohtuvõimule, mis loodi 21. oktoobril 1919 ja mille asukohaks määras Asutav Kogu Tartu. 1920 peeti esimene istung Tartu raekoja saalis, esimene oma maja asus Vanemuise tänavas. 1934. aastal viidi riigikohus Tallinna ja 1940. aastal lõpetati selle tegevus ENSV kohturahvakomissari käskkirjaga.
1993 taas alustanud riigikohus pidas esimese istungi siinses raekojas, 1995. aastast alates asub see Lossi 17 kunagises haiglahoones.
Juba selle institutsiooni auväärne ajalugu peaks andma esitatud küsimusele jaatava vastuse. Viited maksumaksja raha raiskamisele ja riigikohtu juhatamine Maarjamõisa väljale või vangla kõrvale kuuluvad puhtalt populismi valdkonda, mis ei peaks linnavõime kuidagi mõjutama.
Pole ju kavas ehitada järjekordset büroohoonet, vaid esinduslik riigi sümbolhoone esinduslikku kohta. Tartu peab võimalusest kinni haarama, mitte venitama, arvates, et küll aega on. Ei pruugi olla!
Kui üks institutsioon teab, et on vaja uut, ekstra tema vajaduste järgi ehitatud hoonet, siis pole ka mõtet pakkuda kohti, kuhu see ei mahu või kus pole võimalik saada soovitud tingimusi. Riigikohus on öelnud, et lisaruume võiks ju rentida, kui asi oleks ainult ruumipuuduses, aga praegune muinsuskaitse nõuete (piirangute) kohaselt restaureeritud hoone ei sobi kohtu tööks kõige paremini.
Nüüd on linnavalitsus pakkunud arutamiseks nelja krunti (TPM 2.11), aga kui need ei sobi, tuleb otsinguid jätkata. Ajalugu on andnud meile võimaluse ja vaid oma linna suhtes täiesti ükskõikne laseb selle otsustusvõimetult tuulde.