Martin Pau: ja Eestisse jäid jobud ...

Martin Pau

FOTO: SCANPIX

Meie viimase aja moeteemasid on eestlaste pagemine Soome. Just pagemine, sest arutluste argumentatsioon rajaneb ikka ja jälle postulaadil: neil ei jää ju muud üle. Eestis on nii halb, nii halb, niiiii halb!

Selle halva kontekstis on olnud omamoodi lõbustav lugeda ära läinud tohtrite jutte, kuidas viimane piisk karikasse oli solvav netikommentaar. Eesti, vähe sellest, et siin mõnitatakse inimesi väikeste palkadega, on veel ka limukate riik! Ravid neid, nad teevad sulle silma all head nägu, aga pärast kribavad peldikuseinale: käpard!

Keskmine poliitik peaks olema end juba ammu surnuks emigreerinud.

Too talendid tagasi

Valitsus on süüdi, et tuhanded lähevad. Ei, mitte too valitsus, kes 1940. aastal Eesti ära müüs, ega ka mitte nood, kes olid võimul 1944ndast kaheksakümnendate aastate lõpuni. Ikka see Ansipi valitsus. Ja valitsus peab kohe tegutsema, et ükski enam ei läheks ja need, kes läinud, hakkaksid kohe homme tagasi tulema!

Minu arvates on Eestis väga hea elada ja ma ei kavatse mitte kunagi mitte kuhugi mujale minna. Ka siis mitte, kui saaksin kolm korda rohkem palka. Mõistagi ei söanda ma väita, et mõtleksin samamoodi, kui kõhus koriseks või minu peale sihitaks püssitoru.

Muidugi on neid, kes lähevad Soome, Rootsi või Norrasse sõna otseses mõttes selleks, et suuta osta leivakäärule vorsti. Aga on ka neid, kes tahaksid, et vorsti asemel oleks hõrk sink ja veel kaks korda paksem kui leivakäär ise. Ning neile pole mõtet seda pahaks panna.

Kalake ujub sinna, kus sügavam vesi. Kulunud kõnekäänd, aga nii kohane. Ja eeskätt sellest lähtuvalt on jutud äramineku takistamisest poliitiliste hoobadega pehmelt öeldes rumalad. Kas teeme Kreekat ja võtame miljardi või paar laenu, et tõsta õpetajate, arstide, politseinike, sõjaväelaste ja päästjate palk kohe Soome tasemele?

Võime ju proovida, ainult et pärast paariaastast roosat rahulolu avastaksime end riigis, kus tõepoolest ongi kõigil paha. Lausa väga, väga paha. Veel palju halvem, kui varsti on Kreekas. Sest me ei suuda pankrotti minnes maksta koondamistest alles jäänud riigiteenistujaile enam sedagi palka, mis nad saavad praegu.

Sotsid ja muud, kes seda kohe millegi ettevõtmise juttu koidust ehani korrutavad, näivad kandvat pärisellu muinasjutte. Tuleb vaid lausuda õiged sõnad ja rahapada ilmubki maapõuest. Aga äkki läheme kõik homme ja võtame bingoloto pileti, ehk saame päevapealt miljonäriks?

Ei, päriselus on kiire rikastumine anomaalia, erand. Pealegi demoraliseeriv – mis kergelt tulnud, see kergelt läheb. Päriselus ehitatakse Soome-sugust riiki sada aastat ja kauem ning kindlasti mitte loosungiga peatada kõik sõjalised kulutused ja tõsta selle arvelt õpetajate palk kahekordseks. Või lõpetada näiteks maanteede remont.

Teised on pahad

Ehk on seda raske uskuda, aga päriselus läheb enamik asju aegamisi ise paika. Ma ei pea silmas jumalikku fataalsust, vaid meile kõigile antud võimet õppida ja muutuda.

Panete tähele, kuidas on kümmekonna aastaga paranenud Eesti liikluskultuur? Hulle ja põmmpäid leidub ikka, aga tervikpilt meenutab üha rohkem tsiviliseeritud ühiskonda. Üha rohkem nagu Soome ja üha vähem nagu Somaalia.

Eestlaste minekuga Soome, vähem mujale välismaale, on seotud mitmeid skisofreenilise maiguga, väga libedat teed tallavaid väiteid ja loosungeid. Üks neid on see, millele oma üldiselt suurepärases ametisse astumise kõnes viitas taas president: paljude läinute arvates annavad meil tooni tigedus, kurjus ja ebaviisakus.

Sellisest avaldusest võib lugeda vähem või rohkem otse välja, et need, kes lähevad, on head. Jäävad siis muidugi valdavalt halvad. Või siis head jobud, kes ei saa aru, et otstarbekas pole halvaga võidelda, vaid minna sinna, kus kõik juba on head.

Ilmselt käib nende heade alla ka see eestlasest ehitusmees, kes teise, minu tuttava ehitusmehe kuuldes Soomes kuulutas: ma pole kunagi ostnud poest liha, vorsti ega juustu. Kui oled piisavalt osav ja jultunud, siis sa võtad, mitte ei osta …

Samas võib mõnd ausat, töökat ja osavat ehitusmeest haavata presidendilt õnnistuse saanud kampaania «Talendid koju!». Kas Eesti vajab üht tippehitajat vähem kui CERNis töötavat tuumafüüsikut või Oulus skalpelli välgutavat kirurgi?

Midagi sellist väita on väga libe tee ja sellepärast jätaksin mina sinnapaika riiklikud «kaotatud hingede» tagasitoomise programmid. Muidu võime hakata varsti mõne tipptegija pea ümber nimbust nägema.

Asjad lähevad ise paika kampaaniate ja rahvuse päästmise aktsioonideta. Või oleks õigem öelda, lähevad paika neist hoolimata.

Igatahes on kindel, et kui rahvas on määranud ennast surema, siis ta sureb hoolimata kõikmõeldavaist päästeaktsioonidest. Kampaanialikku päästmist on eeskätt vaja mõnele poliitikule linnukese kirjasaamiseks.
Samamoodi läheb nende lünkadega, mida siit minejad jätavad või näivad jätvat. Olete ju tuhat korda kuulnud sedagi kõnekäändu, kuidas loodus tühja kohta ei salli. Ometi meeldib meist igaühele kõditada end vahel fantaasiaga enda asendamatusest.

On palju neid, kelle täiesti mõistetav soov priskelt elada jääb varem või hiljem koduigatsusele alla. Inimene pole masin ja kuigi Soome on ülikena, paiguti meile väga koduse loodusega maa – kodu on kodu ja jääb koduks.

Pean ainult mööndusega siiraks inimest, kes ütleb, et tunneb end Hispaanias koduperenaisena kui paradiisis ega ihka kunagi Eestisse tagasi. Ja samas annan endale aru, et lõimed, mis meid Eestiga seovad, on eri tugevusega johtuvalt eluviisist, elupaigast, aga ka kaasasündinud tundlikkusest.

Vist oleks võimatu kirjeldada kogu elu Lasnamäe paneelmajas elanud inimesele, mismoodi seob mind Eestiga musträhni kaeblev laul sügisel tare taga metsas või kevadine tedrekanade mulin kusagil kilomeetrite kaugusel. Teisel tuleb kõigepealt meelde laulupidu, kolmandal esimene suudlus Toomemäel.

Usun, et kui mitte enne, siis pensioniikka jõudes, mil lapsed kodust lennanud, küsib Eestist läinud inimestest enamik endalt otse või kaude: kas ma sain oma uues kodus tõesti päriselt õnnelikuks. Või ehk oli mu enda viga, et mul polnud Eestis piisavalt seda, millest nüüd puudust tunda ning mille pärast võinuks väljarändest loobuda.

Eesti on igaüks

Ma arvan, et neile küsimustele vastust otsida, oma tulevikutundeid projitseerida tasub juba enne äraminekut. Otsida vastus küsimusele, kas kõnekäändu «seal on hea, kus meid ei ole» tasub võtta otse või pigem ikka allegooriliselt, paljudel puhkudel lausa irooniliselt.

Toda Soome poodides vargil käivat Eesti ehitusmeest kujundina kasutades läheksin veelgi kaugemale: seal oli hea, kuni temasuguseid seal polnud.

Mõni kuu tagasi andis professor Rein Taagepera, kahtlemata maailma arukaimate eestlaste hulka kuuluv härra, järjekordse hiilgava intervjuu. Muu hulgas ütles ta enam-vähem nii: rahulolematust väljendavale küsimusele, kas me sellist Eestit tahtsime, vastan ma küsimusega «Aga millist Eestit sina, mees, ehitad?».

Kui ma küsin endalt, kas mina oma tegudega olen Eestit paremaks paigaks muutnud, siis ma tahaks uskuda, et olen. Kuid summa summarum pole ma kindel. Saan lubada, et ma vähemalt püüan.

Tagasi üles
Back