Kristiina Ojala: tahaks õhata: oh, kui kaunis (aga hoopis piinlik on)

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kristiina Ojala

FOTO: Sille Annuk

Tartu linnasüda areneb hoogsalt ja oleme arenenud meie, aga miks siis meie linna haljastus ei arene ja võrdlus väiksemate Eesti linnadega on lausa kurb.

Olen Tartu kesklinnas töötanud üle kahekümne aasta ja seetõttu on olnud õnn näha südalinna arengut pika aja jooksul. Üheksakümnendate vaesust, nullindate ärkamist, kui järjest maju renoveeriti ja need särama hakkasid. Seda, kuidas nõukogude ajast jäänud poed üksteise järel kinni pandi ja asemele tekkisid söögikohad. Ma tean, kuidas on sündinud suudlevate tudengite purskkaev, korda saanud Rüütli tänav ja kunagi nii muhklik Raekoja plats. Ja muidugi ma tean, kui kihvtid on Emajõe promenaad, minu viimse aja vaieldamatu lemmik Kaarsild ja linnapilti rikastavad uued skulptuurid. Ning kui võrratu ja valgusküllane on jõuluaegne kesklinn särava raeplatsi, ülikooli tuledes peahoone ja salapäraste parkidega. Võiks jätkata. Ja mul on kahju kaaslinlastest, kes kesklinna satuvad harva ja sellest toredusest osa ei saa.

Aga ikkagi tunnen viimasel ajal üha sagedamini, et midagi oleks nagu vajaka ja sellest tahangi kirjutada. See miski on puudu meie parkides, kuhu plaanitakse küll Holmi arendust, küll raamatukogu, aga mille suur mõte on ju linnas laiuvat kivi- ja asfaldipinda elavdada. Ning nii, et silm naudiks ilu ja hing rõõmustaks.

Tagasi üles