/nginx/o/2018/09/02/11367289t1h866e.jpg)
Mul õnnestus saada pilet viimasele «Kremli ööbikutele», viimasele neist lisaetendustest, mis suve algul varakult välja kuulutati. Ma ei kippunud seda nägema Jaak Joala laulude pärast, millest suur osa lapsepõlvest saadik peas on.
Ma ei läinud sinna ka kuulsa inimese biograafia üksikasjade pärast – teadsin ju, et see on teater, mitte elu. Mul ei olnud mingit auvõlga, sest juba Jaak Joala eluajal tajusin, et selle Kremli ööbikuks kutsumisega tehakse muusikule liiga.
Paar kindlat põhjust pileti üle rõõmustamiseks oli mul aga küll. Ma pidin seda lavastust nägma Narva ja Kreenholmi pärast!
Teatri ala algas enne silda. See tähendas, et ma olin Joala etendusepaigal kohal juba siis, kui veel tükk maad oli minna. Roostetamakippuva raudpiirde tagant nägin paekivipõhjalist jõesängi ning järsu trepina tõusvat Joala astangut. Sealsamas noogutasin Jaak Joalale endale, kes üleelusuuruselt plakatilt mulle mikrofoni hoides vastu vaatas. Päike loojus, ümbrus oli selge ja kirgas.
Etenduse lavaks mõeldud areen asus ketrusvabriku siseõues, mida piirasid neljakorruselise hoonekompleksi seinad, igas nurgas katuselaternatega trepikojatorn. Teatrikohvik asus ühes ketrussaalis, mille malmpostide vahele ja tellisvõlvide alla mahtus kohvi jooma ja pirukat sööma sadu inimesi. Õue toolidele sättis end etenduse alguseks valmis paartuhat inimest! See kõik oli muljetavaldav.
Voolukatkestus
Lavastuses on üks koht – väga täpselt enam ju ei mäleta. Aga räägitakse tähest, Jaak Joala tähest. Sellest, et see on kadunud või et see on kusagi ikkagi olemas. Ja siis korraga kustuvad Kreenholmi vabriku õuel kõik prožektorid ja valgustäpid. Otsekui vool läheks ära. Nagu see on siis, kui seal saarel kedagi ei ole. Vaikus, pimedus. Üks sekund, teine sekund… Väsin pimedat lavaauku jõllitamast ja tõstan pilgu. Korraga näen, kui palju tähti on taevas! Seal on väga palju tähti.
«Kremli ööbikud» ei jutusta sugugi ainult Jaak Joalast. Ja kui jutustaks, siis tõsi – see lugu on eklektiline ning pisut segane ning kaugeltki mitte tõde.
Ja siis korraga kustuvad Kreenholmi vabriku õuel kõik prožektorid ja valgustäpid. Otsekui vool läheks ära. Nagu see on siis, kui seal saarel kedagi ei ole.
«Kremli ööbikud» räägib ka muust. Kuidas ühe ajastu lõpp ja teise algus on puudutanud traagiliselt paljusid inimesi ja paljusid paiku. Jaak Joala häälega lauldud «Unustuse jõel» ei ole ses loos enam armastuselaul, vaid selle boolerorütmis refrään paneb ihu värisema ka kadunud Kreenholmi, Narva jõe ja selle kallastel elavate inimeste ning eestlaste ja venelaste pärast.
Ma ei tea, kui palju võis «Kremli ööbikute» kaheteistkümne etenduse 23 000 vaatajaist olla teiselt kaldalt pärit inimesi, jaanilinlasi, gattšinlasi, sanktpeterburglasi? Või kui neid eriti ei olnud, siis äkki tulevad nad järgmisel suvel.
Nägemiseni!
Narvakad ise olid küll kohal.
Tarvitseb ainult mõelda tantsutrupi noormeeste ja neidude peale, etenduses osalenud laste peale, grimmiabiliste peale, kelleks olid Narva laste loomemaja ja Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse õpilased. Siis veel Narva ettevõtete peale, kus on ametis nii mõnigi endise Kreenholmi töötaja, kes õmbles lavastuse kostüüme või trükkis kangaid. Vabatahtlike peale ning omakorda kõigi nende inimeste perede peale, kes pidid samuti tundma, et üks Tartu teater on toonud nende linna sündmuse ning selle õnnestumine ei ole ainult Tartu asi, vaid nende, narvakate asi ka.
Etenduse lõppedes, suundus rahvavoog üle Joala joa tagasi suurele maale. Teatriala väravas seisid tulijate poole näoga kaks turvameest, kes kõigile naeratasid ja pisut puises eesti keeles vahetpidamata laususid: «Head aega! Nägemiseni!»
Kreenholm
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)