Suurmehest kiirgas erksat talupojatarkust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anton Jürgen-stein, «Minu mälestused» I-II. Eesti Päevalehe ja Akadeemia raamatusari Eesti Mälu, 2011, 383 lk.

FOTO: Repro

1. novembril möödus 150 aastat Anton Jürgensteini, ühe meie omaaegse juhtiva rahvusliku mõtleja ja poliitiku, Postimehe tooniandva ajakirjaniku sünnist.

Et Anton Jürgensteini (1861–1933) kirjutiste paremikku pole seni raamatuks koondatud – «Arvustuslised kirjatööd» (Tartu 1918) sisaldab neist vaid murdosa –, siis on tema kandvaim teos «Minu mälestused».

Selle esmatrükk ilmus kahes köites (Noor-Eesti, Tartu 1926-27). Tänavune ühes köites uustrükk Eesti Mälu sarjas aitab pikka aega unustusse tõrjutud suurmeest taas aktualiseerida.

Tuglase hinnang mälestuste autorile kõlas nii: «Siin seisab tema isik terves ulatuses meie ees: nii usutavalt asetatud maapinnale, nii orgaaniliselt paigutatud olude raamistikku, nii vahenditult seotud ajaga ning kõigega, mis selle sees.» (Eesti Kirjandus 1933/5, lk 219.)

Mõnus pajataja

Praegu, kus kõikvõimalike mälestuste ülekülluse üle vahel juba nurisetakse, tuleks meenutada, et Jürgensteini 85 aasta eest ilmunud kaheköiteline teos oli meie kunstiväärtusliku memuaarkirjanduse esimesi pääsukesi.

Need mõnusa ja ladusa pajatajasulega kirja pandud elavad mälupildid andsid kahtlemata head eeskuju mitmele järgnevale memuaristile (näiteks Oskar Lutsu 13-köiteline mälestustesari).
Esmalt annab autor suurepärase pildi oma kodukandi Vändra eluolust ja inimtüüpidest.

Kultuurilooliselt iseäranis oluline on peatükk Valga (Cimze) seminarist. Järgnenud paarikümneaastase pedagoogitegevuse keskmes oli rahvusküsimus. Oma erksa ja paindliku talupojamõistuse ja laheda huumoriga suutis noor koolimees lahendada ka õige keerulisi olukordi.

Eesti vaimses keskmes

Aastast 1906 kandub tegevus Tartusse, «kus tol ajal tärkava Eesti vastuvaidlemata keskkoht oli» (lk 111). Siin sukeldub autor ajakirjanikuna, Jaan Tõnissoni ustavaima kaasvõitlejana revolutsioonideaja tormilise poliitika lainetesse.

Ettevaatlikult, ent ülima visadusega ajab Jürgenstein Eesti asja, samas on siin meeldejäävaid, lähivaates antud portreid vene poliitikutest (Stolõpin, Kerenski). Teose finaaliks saab 1920. aasta Tartu rahulepingu sõlmimine.

Ajaloolane Hans Kruus hindas juba mälestuste ilmudes teost kõrgelt: «A. Jürgensteinil on memuaaride kirjutamiseks neli head omadust: tähelepanelik silm, hea mälu, mõnus jutustamisanne ja suur tagasihoidlikkus oma tegevuse hindamises. Nende sünteesina ongi saadud tema tüsedad memuaarid suure ajaloolise väärtusega.» (Looming 1926/10, lk 1142.)
Kahjuks pole Jürgensteini mälestustes kuigivõrd juttu tema ulatuslikust tegevusest mõjuka kirjanduskriitikuna.

Kaua aega vanameelseks (või koguni lausa tagurlikuks) minevikumeheks peetud kriitikule on uuemal ajal antud hoopis soodsamaid hinnanguid.

«Minu mälestused» on väga sümpaatne memuaarteos. Ent samas pole kahtlust: Anton Jürgenstein vajab soliidset artiklite kogumikku ja põhjalikku monograafiat – alles siis on ta meie kultuurimällu tõeliselt tagasi toodud.

Raamat

Anton Jürgen-stein,
«Minu mälestused» I-II.
Eesti Päevalehe ja Akadeemia raamatusari Eesti Mälu, 2011, 383 lk.

Tagasi üles