Karin Bachmann: terve mõistuse mõõtja

FOTO: TPM

Jalutasin oma vana koeraga Tamme puiesteel. Ta ei näe ega kuule ning igaks juhuks kannan nagu kuri bolonkatädi bambuskeppi kaasas. Eemalt tuli kleenuke naine hiigelsuure koeraga, kes rihma otsas rabelema kukkus. Mõtlesin üsna muretult, et küllap ta hoiab koera kinni, aga järsku lasi naine rihma lahti ja peni tormas mulda kaapides meie poole.

Võtsin musketäri poosi ja huilgasin täiest kõrist solvanguid. Suurt koera tõrjudes nähvasin ikka mitu sirakat koonu pihta – hoidis eemale küll. Ega see meeldiv olnud, kuid midagi muud polnud teha.

Kohale jõudnud naine ilmselt kartis oma koera, sest normaalne peremees läheb ja võtab kaelarihmast, tema aga hiilis maas lohiseva jalutusrihma juurde. Lõpuks suutis naine koera teise suunda vedada, leebelt manitsedes «Roki, ei. Roki, ei» ja vabandades, et ei jõudnud teda kinni hoida.

Koer proovib piire

Julgen väita, et paljud inimesed, kes endale suure koera võtavad, ei mõtle mitut sammu ette. Sirvitakse koeraraamatut ja hüütakse ohh! kohas, kus lahe karvane hiiglane kukupailt pildil istub. Pesakonda vaatama minnes hüütakse veel kõvem ohh, sest suurte koerte kutsikad on oma kohmakuses eriti armsad. Nii ta majja tulebki.

Esialgu on kõik ilus, aga kui loom hakkab (nii nagu inimesedki mingis vanuses) iseloomu näitama ja piire proovima, peremees pettub. Et tema näss ei käitu sugugi nii nagu koeraraamatus või Lassie filmis, Beethovenist rääkimata. Hoopis hüppab ja määrib ja rebib ning sõnadest aru ei saa.

Hea, kui on kogemustega sõpru, kes suunavad koertekooli, või kui (tõukoera puhul) koerakasvataja silma peal hoiab. Paraku lõpeb selliste ülekäte koeralaste tee enamasti kas ketis või varjupaigas (tavaliselt ettekäändeks allergia).

Sellisest ülekasvanud loikamist on sama raske kuulekat koera teha kui noortevangla tüübist tudengit – võimalik, aga väga töömahukas, kuigi vaeva väärt. Ei inim- ega loomalast ole võimalik ühe päevaga tsiviliseerida, töö käib ikka järk-järgult.

Tihtipeale kalduvad koeraomanikud nagu ahviarmastust põdevad lapsevanemadki arvama, et nende koer või laps on teistele sama armas kui neile endile.

Las ta paneb kohvikus taskuräti teie supi sisse – nii nunnu ju. Las koerake kraabib natukene lillepeenras – ilgelt armas. Kunagi kohtasin naist, kes lubas oma lapsukesel botaanikaaias lilli murda, sest laps pidi niimoodi arenema ...

Samasugused egoistid on ka need, kes lasevad oma koolitamata koertel, olgu need suured või väikesed, teisi koeri pureda, väravate ette hunnikuid jätta, hirmutada. Jah, ta võib-olla ei hammustagi, kuid paljud inimesed kardavad ja seda tuleb aktsepteerida.

Koos joosta saab ka rihmas koeraga ja kui minna väga vara hommikul inimtühja parki, võib ta ka rihmata olla – seda lubab minu terve mõistus, öelgu eeskirjad, mis tahavad. Kuid alavääristav suhtumine koerakartjatesse on tühipaljas egotsentrism, mis kedagi ei kaunista.

Maast madalast peale

Suurtele koertele omistatakse mingisugune sõltumatuse oreool, mis justkui takistaks neil õppust võtta või oleks neilt selle nõudmine loomuvastane. Ma ei räägi siin traksipükstega läbi rõnga hüppamisest, vaid elementaarsest kuulekuskoolitusest.

Mõnede koertega tuleb rohkem vaeva näha, kuid õigel ajal alustades on võimalik iga loom koolitada inimühiskonda sobivaks. Mõistagi on koeratõugudel erinevad iseloomud, kuid karja juhile – peremehele – alluma panna saab neid kõiki.

Kui koeral lubatakse kutsikast peast käituda instinktide kohaselt ega õpetata inimühiskonnas vajalikke reegleid, on tal hiljem väga raske. Loomulikult jookseb ta pargis temale huvi pakkuvate inimeste, loomade või asjade juurde. Sest ta teeb, mida tahab (teda juhib instinkt), kuna keegi ei ole teda kuuletuma õpetanud.

Looma süüdistada ja vihata on sama hea kui heita ette Mowglile oskamatust süüa noa ja kahvliga.

On mugav, kui kõik on reglementeeritud: koera rihma ja karva pikkus, omaniku jala juurest eemale hoidmise kaugus, et pargis oleksid keelavad sildid, et kass ei istuks aia otsas, et ... Terve mõistus mitte ei ole ainult selga keeranud, vaid emigreerunud kuhugi mujale.

Kui koer pöörab pead, ei tähenda see rünnakut; kui ta nuusutab puud, ei ole tal plaanis kallale söösta; kui ta liputab möödudes saba ja keel on suust väljas, siis on tal palav, mitte isu teie jalga haugata; kui kass istub oma aiavärava ees, ei ole ta marutõves ega ohvri ootel, ta lihtsalt istub seal uudishimust, nii et ei ole tarvis varjupaika helistada jne.

Piir tegeliku ja kujuteldava ohu vahel näib järjest hägustuvat. Teades oma õigust viivitamatult kaevata, jääb tegeliku olukorra analüüs tegemata, kaebenumbri valib käsi kiiremini.

Kui koer käib lahtiselt inimese kõrval ja läheb samamoodi ka üle sõiduteede ning möödub teistest koertest, siis on tal oma peremehega kindel side ning ta ei katkesta seda, et hambad suvalise inimese jalga vajutada. Kui koer pikutab peremehega pargis teki peal ja pole sealt minema sööstnud ka mööda jalutavat kassi nähes, siis vaevalt ta on huvitatud inimjahist.

Olgem mõistvad

Kuigi oleme end normimaailma mugavalt sisse seadnud, tuleks lisaks seadustele ja normidele ikka rohkem oma mõistuse ja silmadega ümbritsevat vaadata.

Juhtub, et jalutad rih­mas­tatud koeraga pargis ning inimene hakkab saja meetri pealt röökima. Sellise hüsteeriku peale tahaks ausalt öeldes ise kuhugi kaevata. Supilinna Rikule pandud tahvel on omamoodi mälestusmärk inimlikkusele.

Selliselt tuleks suhtuda kõikidesse loomadesse – mõistvalt. Tänaval mööda käivat koera ei ole vaja näppima minna – tal on sellisel puhul õigus hammustada.

Tõelise ohu puhuks, kui loom tõesti ründab, on olemas õpetused, mida tuleks aeg-ajalt sirvida. Samamoodi nagu tuleks teada, mida teha, kui pätt ründab, kui puhkeb tulekahju või kui keegi vajab esmaabi. Nii inim- kui pärisloomad on meie mitmekesise maailma täieõiguslikud liikmed ja neid tuleb tunda, mitte püüda olematuks kaevelda.

Nägin Väike-Tähe tänavas kahte meest ja suurt karvast koera. Kitsal tänaval kõnniti hanereas, koer kõige taga. Ilma rihmata. Koeral oli seljas helkurvest, nägu sõbralik ja samas minu vastu täielikult ükskõikne. Möödusime üksteisest, nagu ikka tänaval möödujad – kumbki tõmbus veidi oma teepoolele teise möödalubamiseks.

Selliselt tulebki suhtuda – kui tema ei sega mind, ei sega mina teda.

Terve mõistusega koer on nagu terve mõistusega inimene – ta teab oma kohta kogukonnas ja käitub vastavalt sellele. Ja rumal koer on samasugune kui rumal inimene – käitub nõmedalt.

Rumalat inimest saab vastutusele võtta, kuid rumala koera tegude eest vastutab peremees. Ma ei propageeri koerte tänaval lahtiselt hoidmist, küll aga propageerin koertekooli.

Oma koera koolitamine võiks olla iga koeravõtja auasjaks. See teeb kõigi elu kergemaks ja mugavamaks. Ennekõike on kergem koeral, kes mõistab, mida temalt oodatakse, aga koertekoolis õpib ka inimene.

Lisaks oma koeraga suhtlemisele pannakse omanik nägema laiemat pilti – vastutust koera, kogukonna, ühiskonna eest. Seetõttu võiks iga kutsikavõtja kooli minna. Siis pääseme parkides keelusiltidest ja juhuslikud koerakohtamised muutuvad kohkumuse asemel rikastavateks kogemusteks.

Tagasi üles