Vilja Kohler: mõni soov tuleks soovimata jätta

Vilja Kohler. Foto: .

Tervitan oma naist, kes parajasti toimetab köögis! Sellist tervitust kostab meie raadiojaamades tihti. Lausa nii tihti, et ma isegi enam ei mõtle, miks see mees küll sinna paari sammu kaugusele kööki ei lähe ja helistamise asemel oma naist lihtsalt ei kallista. Aga las ta olla, enamik neist eetris kõlavatest soovidest läheb ju ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Kuid kolmapäeva õhtul sain juhuslikult raadiot kuulates küll nagu puuga pähe. Üks naine soovis raadio kaudu sõbrannale ilusat hingedepäeva, teine kuulaja tervitas kõiki hingedepäeva puhul, kolmas tahtis hingedepäeva puhul kuulata seda, neljas teist ja viies kolmandat laulu.

Panin raadio kinni ja jäi kuulmata, kas keegi ka köögis askeldanud kaasale lõbusat või õnnelikku hingedepäeva soovis. Ei imesta, kui nii oleks juhtunud, sest kolleegile sooviti küll sel päeval Facebooki kaudu õnnelikku hingedepäeva.

Hingedepäev on meie hulgast lahkunud inimeste mälestamise päev, väga isiklik asi, ja sel päeval raadioeetris tingeltangli korraldamine on kohatuse tipp. Aga mis ma siin räägin, alati annab veel kohatum olla, näiteks võiks ju hingedepäevaks lõbusaid kaarte saata. Ning süüa, juua ja lõbusalt prassida, nagu teeme jõulude ning ülestõusmispüha ajal, mis meist suuremale osale on ju vaid vabad päevad.

Muidugi on kena, kui peame meeles ka elavaid inimesi, soovime neile head või saadame lihtsalt tervisi. Aga jätaks selle hingedepäeval siiski tegemata, sest teisi tähtpäevi ja argipäevi on elavatel ju küllalt, surnutel vaid üks. Pealegi – miks on vaja lähedast tervitada raadio kaudu? Kui on aega ja raha raadiosse helistada, peaks olema aega ja raha ka lähedasele, sõbrale või heale tuttavale helistamiseks. Kes teisest hingelisest hoolib, see ju räägib temaga.