Ei ole tavaline, et kunstnik eksponeerib oma 70. sünnipäeva näitusel ainuüksi viimase aasta töid. Nii teeb Andrus Kasemaa, kelle värvilised joonistused täidavad Tartu kunstimaja teise korruse galerii kõik seinad.
Joonistused kerkivad värvilise mäena
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasemaa on lähiajal olnud väga produktiivne joonistaja. See oli ette teada, kuid nüüdse aasta tööde tase üllatas tõeliselt.
Säärast joonistuste formaati on ta kasutanud alates mullusest kevadest. Kunstimaja välja antud bukletis on fotodena vaid eelmise aasta joonistusi, mida aga seekordses väljapanekus ei ole või on üksikuid edasiarendusena.
Jõgi või mägi?
Mainitud trükises võrdlesin Kasemaa joonistuste paljusust voolava ja kobrutava kujutlusvõime jõega, kuid uusimate tööde puhul näib, et see võrdlus päris hästi ei klapi.
Võrreldes varasema lõdvema improvisatsiooniga on praeguste joonistuste stiil eksaktsem ja teravam, pildid on laotud seina pigemini «kiviste tükkidena».
Kas nüüd tuleks ekspositsiooni võrrelda fantaasia värvilise mäega, milles on eri kihte ja kivimeid – nii lihtsama koostisega geoloogilisi leide, väärissulameid kui ka põnevate fossiilsete jälgedega kihistisi assüüria kunstist ja keskajast Picasso ja Viiraltini? Ja kas elavad nende kivide vahel ka isevärki sürreaalsed olevused?
Kui Kasemaaga maalikunsti keelest juttu teha, vastaks ta võib-olla, et maalikunsti keel on matemaatika keel. Väga mitmeid kordi on ta rääkinud, kui olulised olid kunstiinstituudis talle Bruno Tombergi kompositsioonitunnid ning kuivõrd eksaktselt ja matemaatilise suhtestikuga nad pilti analüüsisid...
Ilmselt siis suurel määral sealt pärinebki Kasemaa vormitunnetus ja kompositsiooni liigendav matemaatiline instinkt. Aimata võib seda tema väliselt ka väga vabade improviseerimiste juures.
Peamiseks liiniks Kasemaa fantaasiakäikudes tuleks tõenäoselt arvata groteski, ent mänginud on ta pildikujunditega viimasel ajal hulgaliselt niisama värvilõbustki. Nüüdset näitust külastanud ruumikujundaja leidis muide ekspositsioonist maalinguid, mis sobiksid üpris hästi isegi lastetuppa.
Samavõrd kui Kasemaa räägib aeg-ajalt pildi matemaatikast, tavatseb ta toonitada, et kunstis peaks olema lugusid ja pildid peaksid jutustama. Mil viisil seostub see teoretiseering tema enda joonistustega? Kuidas jutustab visuaalne kunst?
Ta on oma varasemaski kunstis küllalt palju lähtunud mütoloogilistest süžeedest, kuid tema pildid ei ole literatuuritsevad. Ajendid tulenevad legendidest, ent visuaalsed kujundid peegeldavad ikkagi autori eripärast vormifantaasiat.
Oleks hea, kui Kasemaa loomingut läbivate motiivide uuringule – mil määral on teda inspireerinud eri rahvaste ja ajastute sümbolid, piibliteemad või antiikmütoloogia – pühenduks keegi ulatuslikumalt.
Meeldivad luiskelood
Aga tema piltidesse kuuluvad samuti luiskelood. Oma joonistustele meeldib talle vahel lugusid ja nalju juurde mõelda. Temaga kohtudes peaks ära tabama, kui tõsiselt või provotseerivalt ta midagi räägib, sest ta võib püüda vaatajat hanekski tõmmata.
Seda tuleks silmas pidada, sest Kasemaa on ise sageli praegusel näitusel. Nüüd saab ta oma töid vaadata. Seni pole selleks ruumi olnud, sest joonistused on sündinud ükshaaval ja sõna otseses tähenduses põlve otsas.
Õlipastellid
• Tartu kunstimaja suures galeriis saab vaadata 20. novembrini Andrus Kasemaa õlipastelle.
• 28. oktoobril sai kunstnik 70-aastaseks.