Päevatoimetaja:
Emily Lieberg
+372 730 0138
Saada vihje

Koreograaf lõhub laval barjääre

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vanemuise teatri esisel platsil fotograafile poseerinud koreograaf Cedric Lee Bradley võttis erinevaid poose nagu tõeline staar. Koreograafitöö kõrval on ta välja andnud kaks singlit: «Slamdance» ja «Rock On Jimi Hendrix».
Vanemuise teatri esisel platsil fotograafile poseerinud koreograaf Cedric Lee Bradley võttis erinevaid poose nagu tõeline staar. Koreograafitöö kõrval on ta välja andnud kaks singlit: «Slamdance» ja «Rock On Jimi Hendrix». Foto: Sille Annuk

Novembri lõpus jõuab Vanemuise suure maja lavale maailmakuulus muusikal «Mary Poppins», mille koreograaf Cedric Lee Bradley on töötanud koos Liza Minnel­liga, loonud koreograafiat Elton Johnile, Lionel Richiele, Gloria Gaynorile ja Anastasiale ning tegutsenud Robbie Williamsi casting’u-juhina.

Olete tartlastele tundmatu nimi. Kust te pärit olete?

Olen pärit USAst Texase osariigist. Sündisin 14. aprillil 1968 ning sain koolihariduse New Yorgis.

Õppisin laulmist, tantsimist, näitlemist ja koreograafiat. Mul on kaks venda – üks vanem, üks noorem. Mu ema on gospelilaulja, isa suri 2002. aastal. Olin kaheaastane, kui hakkasin laulma ja tantsima. Ema oli ahastuses, et pojast tuleb artist. Võib öelda, et olen must lammas, kes lahkus kodust.

Kuidas te Vanemuisesse sattusite?

Mind kutsuti siia koos Roman Hovenbitzeriga («Ämbliknaise suudluse» lavastaja Vanemuises – toim) ja algselt pidin ma tulema siia alles järgmise aasta «Kabaree» jaoks, aga see ei klappinud hästi mu plaanidega.
Jutt jäi katki, aga kaks nädalat hiljem helistati mulle ja öeldi, et siin on hädaolukord «Mary Poppinsi» lavastusega. Nii ma sattusingi siia plaanitust varem.

Millised on esimesed muljed Vanemuisest?

Suurepärased. Siinsete inimeste jaoks pole olemas sõna «Ei!». Nad rebivad end või tükkideks, aga «ei» nad ei ütle. Inimesed on väga sõbralikud. Kui mul on midagi vaja, siis kõik on valmis aitama. Mul on alati hea meel tööle tulla, sest kõik on kogu majas väga lahked ja heatahtlikud. See pole kaugeltki mitte igal pool nii.

Miks te selle pakkumise vastu võtsite?

See pakkumine tuli mulle olulisel ajal. Mulle meeldib inimestega töötada, sest nii õpin ka mina rohkem.

Lavastajaga koos töötades pean tööd tegema nii, et see sobituks sellega, mida tema tahab laval näha. Justkui tema alustaks lauset ja mina lõpetan, lähtudes tema sõnadest. See on väga põnev! Pealegi on sellist suurt ja traditsioonilist muusikali väga huvitav teha.

Mida te Eestist varem teadsite?

Ega ma väga palju teadnud.

Töötasin Eurovisiooni lauluvõistlusel 2007. aastal Helsingis ja olin siis Eestile lähemal kui kunagi varem. Juba tookord mõtlesin, et tahaks seda rahvast ja sealset kultuuri lähemalt tundma õppida. Olin selleks ajaks teinud maailmale peale neli tiiru, aga ma ei olnud kunagi käinud Eestis.

Tartust ei teadnud ma muidugi midagi. Aga kui ma selle pakkumise sain, hakkasin uurima, kus see linn asub ja millised inimesed seal elavad.

Olete töötanud paljude kuulsate artistidega?

Jah, näiteks Elton Johniga – kartsin temaga koos töötamist väga, aga see kujunes väga mõnusaks. Ta on väga põhjalik, samas ta ei tantsi üldse. Ma ei teadnud, mida oodata.

Olen teinud koreograafiat Gloria Gaynorile ja Lionel Richiele, kes mõlemad on väga meeldivad inimesed. Koostööd olen teinud ka Anastasiaga.

Kui raske on selliste staaridega töötada?

Ei ole raske. Tuleb neile näidata, mida sa mõtled, ja nad ütlevad kas ei või jah. Jumal tänatud, siiani on neile minu töö meeldinud. Ma olen alati endast parima andnud, teinud, mida suudan, ja lootnud, et see meeldib neile, kui ma selle ette kannan.

Mida olete sellistest koostöödest õppinud?

Olla nii avatud kui võimalik. See on kõige tähtsam, sest sageli võib olla nii, et ma teen kõik, mis suudan, aga kui minu tantsuseade ei sobitu šõusse, pean sellest loobuma.

Sa pead pühenduma üldisele eesmärgile – kui näiteks tants ei lähe filmiga kokku, siis tuleb see lihtsalt kõrvale visata ja teha uus.

Kas teile meeldib rohkem lavastamine või olla ise laval?

Tegin oma esinemistesse seitsmeaastase pausi, sest ma ei olnud tulemustega rahul. Kui sa ei ole rahul, tuleb osata öelda ei. Ma tahtsin taasavastada endas kirge.

Nii ma reklaamisin end seitse aastat lavastaja-koreograafina ning töötasin vabakutselisena. Võin öelda, et see oli mu senise elu parim otsus.

Nüüdseks on näitlemine mulle taas olulisem. Lähen jaanuarist Chicagosse, kus teen kaasa ühes muusikalis. Olen juba ette närvis, sest pean seal olema väga heas vormis. Teen trenni, käin jooksmas.
Praegu valmistan ette ka oma teist singlit, mille video tuleb välja kahe nädala pärast.

Kui raske töö on «Mary Poppins»?

Mulle on kõige olulisem lõhkuda barjäär tantsijate ja lauljate vahel. Isegi kui tantsijad ei laula, ei tohi nad seda välja näidata. See on suur ülesanne, aga lauljad tantsivad palju. See ongi segu laulust ja tantsust. Mary Poppinsi lugu on üsna pikk, kolm tundi. Me pakume publikule seda, mida nad ei oska oodata.

Millise mulje on jätnud Vanemuise balletitrupp?

See on noorim trupp, kellega ma eales olen koos töötanud. Ma ei oodanud seda ja olin alguses lausa šokeeritud. Noorim on näiteks 17. Aga nad on nii tahtmist täis. Nende töö on raske, aga nad on koostööaltid ja naeratavad alati.

Kas teie loodud koreograafia erineb sellest, mida nad on siiani teinud?

Ma arvan, et see on segu sellest, mida nad tegelikult juba teavad. Ma annan neile vabaduse mängida. Iga number on erinev. Pole ühtegi stseeni, mis kordaks juba tehtut. Ja see on hea, neil on tõesti tegevust.

Te panete ka lapsed laval tantsima?

Jah, ja see on üsna keeruline. Meil on kolm koosseisu lapsi, iga koosseisuga on vaja tegelda eraldi. Lastele see meeldib, nad on nutikad ega karda. Nad saavad hästi hakkama.

Kas keerulisem on teha koreograafiat muusikalile või mõne kuulsa staari šõule?

Selleks on erinev tantsukeel. Kui teed šõud suurele rahvahulgale, peab see olema efektne. Kõik tuleb mängida suureks ja võimsaks. Aga muusikalis pead sa mõtlema loole ja pead tegema selle muljet avaldavaks.

Olete jõudnud ka Tartu linnaga tutvuda?

Jaa, olen käinud isegi diskol.

Ma tahtsin näha, kuidas inimesed siin tantsivad, ja käisin klubis Illusion. See oli üsna šokeeriv, sest kõik olid umbes 16–17 aastat vanad. Aga ma isegi tantsisin mõnega ja mulle meeldis see väga. Näiteks Austrias inimesed ei tantsi tavaliselt võõrastega.

Minu lemmikkoht on Truf­fe’i kohvik. Olen käinud ka palju poodides, sest olen kirglik jalanõude ostja. Olen saanud siit juba kolm paari.

Mulle meeldib linnas jalutada ja linna vaadata. See on mu hobi.

Olen isegi kaks korda ära eksinud. Linn on küll väike, aga siin on palju mägesid, treppe ja ühel hetkel avastadki, et ei saa aru, kus sa oled.

Millal Tartusse tagasi tulete?      

Ma loodan, et aasta pärast. Meil käivad praegu selle üle läbirääkimised ja see on veel saladus. 

Cedric Lee Bradley
• Sündinud 14.04.1968 USAs Texase osariigis.
• Õppinud Houstoni näite- ja visuaalkunstide kõrgkoolis ning New Yorgi ülikoolis.
• Osalenud filmides ja telesarjades, teinud koreograafiat muusikalidele, muusikavideotele, kontsertidele.

Tagasi üles